Kui ainujumala usud (judaism, kristlus ja islam) väidavad, et kõike põhjustab jumal, siis Buddha Dharma õpetab, et kõike põhjustab karma. Karma on keerukas põhjuste ja tagajärgede ahel, mida võib nimetada eesti keeles lihtsalt saatuseks. Kuid saatus mitte vääramatus ja fataalses mõttes, mitte mingisuguse välise jõuna, vaid nagu vanad ugrid ütlesid: “Igaüks on oma õnne sepp!” Siin paistab selgelt budaluse sarnasus eesti usuga, erinevalt kristlusest, kus saatus on nagu jumalgi mingi ebamäärane väline jõud, mida inimene pole võimeline mõistma ega juhtima.
Saatus on kristluses enamjaolt halvamaiguline paganlik mõiste, kuna kõike juhtivat hoopis jumal. Rooma ja Vana-Kreeka usus on saatus aga lihtsalt ruletisarnane tuim jõud, mille toimet keegi ei teadnud – jumal Fortuna (lad.,“õnn, juhus, saatus”) oli väga heitlik. Fatalismi (lad., fatum “saatus”) all mõistetakse tavaliselt tuima leppimist eluraskustega – alistumist kurjale saatusele. Kristlus suhtub fatalismi kriitiliselt, kuid budaluse jaoks on ka kristlus liiga fatalistlik, sest kristlik jumal on sama fataalne ja juhitamatu väline jõud, nagu vanakreeklasele saatus.
Budaluse karma mõistele kõige sarnasem tundub olevat vanaeesti mõtlemine: “Igaüks on oma olemise tegija”, uskudes ise oma saatuse juhtimisse, mis roomlastel-kreeklastel oli Fortuna kätes ja juutidel-kristlastel-muslimitel ainult Jehoova ehk Allahi kätes. Soomeugrilane nagu budalanegi usub, et oma sõnade ja tegudega saame oma elu ise korrastada ja juhtida. Ta vastutab täiega oma tegude eest. Ainujumala usklik laotab suure osa vastutusest kuhugi kaugele, oma jumala õlgadele, ka selle jumala poja õlgadele, kes tapeti just nende endi pattude eest, õigemini nende pärast. Siin näeme põhjus-tagajärje seost tagurpidi keeratuna: kristlased usuvad, et jumalapoeg suri selleks, et nende patud enese peale võtta, kuid budalane näeb vastupidi: inimpattude (kurjuse ja rumaluse) pärast tapeti jumalapoeg.
Buddha ütleb, et kõike juhib karma ehk põhjuse ja tagajärje seadus, maailmas toimub kõik selle seaduse alusel. Inimese saatus kujuneb väga pika protsessina elust ellu, sünnist surmani, igal sündmusel on kindel põhjus, sellel on omakorda põhjus jne. Meelest tuleb mõte, mõte põhjustab sõna ja teo, tegu loob saatuse ehk karma. Kuigi karma tähendab sanskritis tegu, on sel laiem tähendus, hõlmates ka teole eelnevat ja järgnevat – kogu pikka ahelat.
Kordad mõtet – teed teo,
kordad tegu - lood harjumuse,
kordad harjumust – lood iseloomu,
kordad iseloomu – lood saatuse.
Karma on väga keerukas seoste ahel, peale iskliku karma on olemas ka perekonna, riigi ja inimkonna karma, lisaks loendamatu hulk väliseid mõjusid. Sõltub inimese isiklikust tarkusest ja väest, kui palju ta suudab oma saatust juhtida, enamik lihtsalt triivib inimkonna suures karma jões kaasa. Enamik tegusid ei ole tahtlikult kurjad, vaid pigem rumalad, ekslikud, oskamatud. Juutliku-kristliku “patu” ja “süü” asemel kasutab Dharma mõisteid “teadmatus” ja “oskamatus”. Teod on pigem oskuslikud või oskamatud, mitte head ja kurjad.
Ei saa öelda, et inimene ise on alati oma õnnetuses süüdi, et tal on paha karma ehk saatus. Õnnetuse võib põhjustada ka mingi juhuslik väline põhjus: külm ilm, libe tee, bakter, kuri röövel (kellegi teise karma), mis tahes. Nähes vaest kerjust või santi, ei tohiks mõelda, et paras talle, küllap ta on eelmises elus palju kurja teinud. Inimene on raskete olude ohver, ning igal juhul tuleb suhtuda kaastundega kannatavasse olendisse ja teda aidata. Inimene on ekslik ja nõrk, raske saatus võib meid kõiki tabada. Ja tegelikult tababki – haigused, valu ja surm saab osaks kõigile, eranditult.
Saatus on suur tervik, milles põimuvad lapsepõlv, kellegi sõnad, tervis ja haigus, hoolitsus ja vägivald, tähelepanematus, purjus autojuht, alkohol, banaanikoor kõnniteel, unenägu, loetud raamat jne. Ühel väikesel heateol või eksimusel võivad olla väga kaugele ulatuvad tagajärjed, mis võivad enda alla matta või päästa terveid riike ja rahvaid. Väike mätas võib ümber ajada suure vankri. Õlekõrs võib päästa elu.
Seetõttu peame olema väga tähelepanelikud oma mõtete, tunnete ja sõnade suhtes, ning jälgima, kas neis peitub rumalust, viha, kibedust, kurbust või muud hävitavat, samas püüdes teadlikult luua selget meelt – lugedes pühakirju, palvetades, suheldes, jalutades, tehes heategusid, vältides vägivaldseid filme ja kirjutisi, lauldes, sportides, armastades, vaadeldes loodust ja mõtlustades. Ja mitte ainult üksi, vaid ka ühiselt.
Budaliku ja ugriliku mõtlemise sarnasus ja karma mõiste väljendub ühe lausega: kuigi saatus kujuneb siseste ja väliste tegurite koosmõjul, saame seda muuta ainult meie ise.
Erik Arro, 2004-12-08