Haigeks end tigetsen
Virisemine ja tigetsemine olla jälle moes. Tegelikult igihaljad nähtused, mida neil, kel see soon puudub, võimalik imelihtsalt vältida - ei tee väljagi! Ei lase end kaasa kiskuda, ei lähe liimile, ei suurenda seda kahjutuld. Ei tigetse end ise haigeks.
Mingi tõde paistab ses olevat, et kergesti solvunutel valutab süda, närvilistel kannatab magu, liialt ägedatel maks, norijatel pole põrn korras, süvatigetsejatel aga on oht muutuda närvihaigeks...
Mis me järeldame? Eks ikka, et inimese suurim vaenlane on ta ise, kui ta ei oska oma tunnete ja mõtetega hakkama saada ja näeb lahendust ja väljapääsu hoopis selles, et kaaskondseid ja lähedasi rünnata.
Tigetsemine on mõneti enesekaitse, kuid sandipoolne võte. Rääbustab tigetsejat, nii et ta ise arugi ei saa. Ümberkaudsete enesetunnet pärsib tigetseja muidugi ka. Tigetsejate ja ülemuretsejate kõrval on tüütu elada, sest nad üritavad end püsti hoida teiste närvide ja kodurahu varal. Mõistlik õhustik läheb siis paratamatult ussitama, inimsuhted keerduvad, rünnatavad hakkavad ründajaid vältima. Aga lõpuks on kõige sandimas seisus ikkagi tigetsejad ise. Nad panevad oma tervise nahka, jäävad ühel või teisel kombel haigeks ja lühemalt või pikemalt põdema.
Kuid kes maldab olla mõistlikult mõõdukas, toetuda teadmisele, et loodus on loomulik ja tark. Et loodust tuleks jälgida ja mõista ning selle järgi ka iseoma elu seada. Pole vaja teha midagi üleloomulikku, ponnistada vägisi, pealegi teiste arvel, või siis mingis pimedas usus (uske on igasuguseid!) kobades.
Inimesel annab mõistmise ja tunnete kandi pealt palju ära teha, osa aega selleks võiks vabaneda just tigetsemise arvelt. Saaks targemaks ja tervemaks ning säiliks ka mingi mõnus lapsemeelsus. Paistab, et kui jälle liiga vara valmis ollakse (arvatakse olevat), siis kiputakse end teistele peale suruma, korrutatakse mingeid absoluutseid tõdesid, mis muidugi kõigile ei meeldi. Aga kui ei meeldi, siis jõuga, tigetsemisega. Mis hellusest siis kõnelda, mis armastusest siis juttu...
Nii lahknevadki inimeste teed, mitte-tigetsejad kaugenevad tigetsejatest, mõnda tabavad haigused, ajendet iseoma mõtlemisest ja ellusuhtumisest.
Ega leierdet ütlemine, et igaüks on oma õnne (ka tervise) sepp, nii vildak ei olegi. Suuresti on see just nõnda. Inimene võib end haigeks tigetseda küll, kuid võib end ka tervemaks mõelda. Iseoma mõtetega. Tablettideta, ravikuurideta. See on tõestatud. Võibolla tuleks... Äkki tulekski. Enne, kui on hilja.
Iseasi, mis paneb ühe osa inimestest lakkamatult tigetsema.
URMAS ESLON
Virisemine ja tigetsemine olla jälle moes. Tegelikult igihaljad nähtused, mida neil, kel see soon puudub, võimalik imelihtsalt vältida - ei tee väljagi! Ei lase end kaasa kiskuda, ei lähe liimile, ei suurenda seda kahjutuld. Ei tigetse end ise haigeks.
Mingi tõde paistab ses olevat, et kergesti solvunutel valutab süda, närvilistel kannatab magu, liialt ägedatel maks, norijatel pole põrn korras, süvatigetsejatel aga on oht muutuda närvihaigeks...
Mis me järeldame? Eks ikka, et inimese suurim vaenlane on ta ise, kui ta ei oska oma tunnete ja mõtetega hakkama saada ja näeb lahendust ja väljapääsu hoopis selles, et kaaskondseid ja lähedasi rünnata.
Tigetsemine on mõneti enesekaitse, kuid sandipoolne võte. Rääbustab tigetsejat, nii et ta ise arugi ei saa. Ümberkaudsete enesetunnet pärsib tigetseja muidugi ka. Tigetsejate ja ülemuretsejate kõrval on tüütu elada, sest nad üritavad end püsti hoida teiste närvide ja kodurahu varal. Mõistlik õhustik läheb siis paratamatult ussitama, inimsuhted keerduvad, rünnatavad hakkavad ründajaid vältima. Aga lõpuks on kõige sandimas seisus ikkagi tigetsejad ise. Nad panevad oma tervise nahka, jäävad ühel või teisel kombel haigeks ja lühemalt või pikemalt põdema.
Kuid kes maldab olla mõistlikult mõõdukas, toetuda teadmisele, et loodus on loomulik ja tark. Et loodust tuleks jälgida ja mõista ning selle järgi ka iseoma elu seada. Pole vaja teha midagi üleloomulikku, ponnistada vägisi, pealegi teiste arvel, või siis mingis pimedas usus (uske on igasuguseid!) kobades.
Inimesel annab mõistmise ja tunnete kandi pealt palju ära teha, osa aega selleks võiks vabaneda just tigetsemise arvelt. Saaks targemaks ja tervemaks ning säiliks ka mingi mõnus lapsemeelsus. Paistab, et kui jälle liiga vara valmis ollakse (arvatakse olevat), siis kiputakse end teistele peale suruma, korrutatakse mingeid absoluutseid tõdesid, mis muidugi kõigile ei meeldi. Aga kui ei meeldi, siis jõuga, tigetsemisega. Mis hellusest siis kõnelda, mis armastusest siis juttu...
Nii lahknevadki inimeste teed, mitte-tigetsejad kaugenevad tigetsejatest, mõnda tabavad haigused, ajendet iseoma mõtlemisest ja ellusuhtumisest.
Ega leierdet ütlemine, et igaüks on oma õnne (ka tervise) sepp, nii vildak ei olegi. Suuresti on see just nõnda. Inimene võib end haigeks tigetseda küll, kuid võib end ka tervemaks mõelda. Iseoma mõtetega. Tablettideta, ravikuurideta. See on tõestatud. Võibolla tuleks... Äkki tulekski. Enne, kui on hilja.
Iseasi, mis paneb ühe osa inimestest lakkamatult tigetsema.
URMAS ESLON
