Karmen Turk: Kuidas võib ACTAga liitumine Eestit mõjutada?
Riigi väitel ei muutu ACTA vastuvõtmisega mitte midagi. Tegelikkuses tuleb teha ümber hulgaliselt Eesti ja Euroopa Liidu õigusakte ja karistada võib saada tegude eest, mis seni olid lubatud.
ACTAga liitudes paneb Eesti näiteks Elioni ja Starmani olukorda, kus neil võib kohtuasju kartes olla lihtsam ja odavam jälgida oma klientide andmesidet. Samuti muutub illegaalseks poest ostetust koopiate tegemine kui selle tarbeks eemaldatakse tehnilisi kaitsemeetmeid ja seda isegi siis, kui koopiaid kasutada vaid omaks tarbeks. ACTA võib pikas perspektiivis muuta igaühe elu ja seda nii tava- kui ka digimaailmas.
Riik on tänaseni selgel seisukohal — ACTA ei too kaasa seaduste muutmise vajadusi ning riik ei planeeri seadusi muuta. Vältides värvikaid näiteid ning kaldumisi vandenõuteooriatesse, analüüsin siinkohal riigi kirjeldatud väite paikapidavust.
1. näide — tagavaraks kopeerimine
ACTA sätestab artiklis 23.1, et iga lepinguosaline näeb ette kriminaalmenetlused ja -karistused, mida kohaldatakse vähemalt kaubamärgi tahtliku võltsimise ning autoriõiguse ja sellega kaasnevate õigustega seotud piraatluse korral, mis on toime pandud kommertseesmärgil. Käesoleva jao kohaldamisel hõlmab kommertseesmärgil teostatav tegevus vähemalt äritegevust otsese või kaudse majandusliku või kaubandusliku tulu saamiseks.
Originaalkeeles on „kommertseesmärgil“ asemel mõiste „kaubanduslikus ulatuses“, millest tuleb ka sätte sisustamisel lähtuda.. Kehtiv karistusseadustiku kohaselt on piraatkoopia valmistamine karistatav vaid siis, kui see on tehtud levitamise eesmärgil. Kuigi mõiste „kaubanduslik ulatus“ on ebaselge ning avatud erinevateks tõlgendusteks on ka mittejuristile selge, et ACTA nõuded on oluliselt teistsugused karistusseadustiku omadest — ei ole vajalik levitamine, vaid piisab „kaubanduslikust ulatusest“ ning „kaudsest kasust“.
Vastust vajab küsimus, kas isiklikust e-raamatukogust koopia tegemine (seega täiendavate e-raamatute ostmise kulu kokkuhoidmine) tagavara e-lugeri tarbeks on kaubanduslikus ulatuses kaudse kasu eesmärgil tehtud teoks. Vastust ei vaja aga küsimus, kas Eesti seadust peaks ACTA järgimiseks muutma. Vastus on — pigem peab.
2. näide — internetiteenuse osutaja tulevik
Tähelepanuta ei saa jätta ka nüüdseks juba kurikuulsat artiklit 27.2. Nimetatud artikli pinnalt on tulenenud ka Vabariigi Valitsuse senised seisukohavõtud. Nimelt on riik adunud, et tänane kriitikalaine on peamiselt suunatud just nimelt selle ACTA pügala vastu, mistõttu on senini leitud, et kui ACTA artikkel 27.2. alusel seaduste muutmine ei ole vajalik, võib rahumeeli väita, et „ACTA Eesti seadusi ei muuda“.
Kuigi juba eelnevast on selge, et mõned muudatused on vajalikud, siis ei saa jätta tähelepanuta ka internetiteenuse osutajate positsiooni reguleerivast artiklit 27. Muret teevad kolm eraldiseisvat normi. Nimelt:
Artikkel 23.4: Lisaks käesolevas artiklis osutatud rikkumistele, mille puhul lepinguosalised näevad ette kriminaalmenetluse ja -karistuste kohaldamise, kehtestavad lepinguosalised kriminaalvastutuse ka sellistele õigusrikkumistele üleskutsumise ja nendele kaasaaitamise eest.
Artikkel 27.2 allmärkus 16: Lisaks lõike 1 sätetele kohaldab iga lepinguosaline täitemenetlust digivõrgustikes toimepandud autoriõiguse või sellega kaasnevate õiguste rikkumise korral, mis võib hõlmata laialdase levitamise vahendite ebaseaduslikku kasutamist õigusrikkumise eesmärgil. Kõnealuste menetluste kohaldamisel tuleb vältida tõkete loomist seaduslikule tegevusele, sealhulgas e-kaubandusele, ning tagada kõnealuse lepinguosalise õigusaktide kohased põhiõigused, nagu sõnavabadus, õigus õiglasele kohtumõistmisele ja eraelu puutumatusele.
Allmärkus 16: Näiteks, ilma et see piiraks lepinguosalise seaduslikku õigust võtta vastu või säilitada kord, millega piiratakse internetiteenuse pakkujate vastutust või nende suhtes kohaldatavaid õiguskaitsevahendeid, tuleb tagada õiguste omanike õiguspäraste huvide kaitse.
Artikkel 27.4: Iga lepinguosaline püüab edendada ettevõtjate koostööd autoriõiguse või sellega kaasnevate õiguste rikkumisega ning kaubamärkide võltsimisega seotud juhtumite tõhusaks lahendamiseks, säilitades samas seadusliku konkurentsi ning lepinguosalise õigusaktidele tuginevad põhiõigused, nagu sõnavabadus, õigus õiglasele kohtumõistmisele ja eraelu puutumatusele.
Lugedes neid kolme artiklit koos, on interneti teenuse osutaja sunnitud tegema lihtsa järelduse, et jälgimine ja kontrollimine on pigem tarvilik, sest:
1. võimalik vastutuse määr on „rikkumise võimaldamine“ (artikkel 23.2);
2. kehtiv regulatsioon infoühiskonna teenuse seaduses, mis piirab interneti teenuse osutaja vastutust, ei nõua, et vastutuse piirang kehtiks vaid juhul, kui õiguste omajate huvid on tagatud;
3. riik kohustub edendama koostööd eraõiguslike internetiteenuse osutajate ning õiguste omajate vahel võimaldamaks tõhusus…
Kui mina oleksin internetiteenuse osutaja, tekitaksid need kolm artiklit minus nõutust ning omajagu paranoiat — omamata üksikuna selget sisu ning ohtlikkust, on neil siiski potentsiaalne koosmõju internetiteenuse osutajate eneseregulatsioonile.
Rõhutan etteruttavalt, et minule teadaolevalt ei ole väidetud, et artikkel 27 nõuaks Eesti seaduse muudatusi interneti teenuse osutajate regulatsioonis. Küll aga, et see viib olukorrani, kus interneti teenuse osutajal ei ole muud majanduslikult mõistlikku ja majanduslikult ratsionaalset alternatiivi, kui asuda koostööle tõhusaks järelvalveks!
3. näide — transiidist pärast ACTAt
Eesti riik on sedastanud, et ACTA ei laienda TRIPSis (intellektuaalomandit reguleeriv kaubanduslepe Maailma Kaubanduse Organisatsiooni liikmete vahel) sätestatut, ent sellega ei saa kuidagi nõus olla.
Nimelt, ACTA artikkel 16.1 sätestab lepinguosalise kohustuse kehtestada menetlus, mis on seotud kahtlaste transiitkaupadega või muude olukordadega, kus kaubad on tollikontrolli all, ning mille kohaselt tolliasutused võivad peatada omal algatusel kahtlaste kaupade vabasse ringlusse laskmise või need kinni pidada.
Nimelt ei ole Euroopa tollil pistmist kaupadega, mis tulevad väljastpoolt ELi ehk mida veetakse ühest kolmandast riigist teise. Selle põhjuseks on asjaolu, et intellektuaalomandi õiguste kaitse põhineb territoriaalsuse põhimõttel. Selle järgi võivad õigusevaldajad (näiteks suured filmikompaniid või ravimiettevõtted) keelata oma õiguste lubamatu kasutamise ainult nendes riikides, kus see õigus on kaitstud (näiteks Euroopa Liit). Seega transiiti (ka „kahtlast transiiti“) ei ole senini olnud õigusteomajatel alust takistada — sest transiitkaup ei pruugi olla kaitstud kauba valmistaja- ega sihtkohariigis. ACTA aga muudaks seda põhimõtet.
Maailma ajakirjanduses on palju analüüsitud nimetatud sätte ülimalt negatiivset mõju näiteks geneeriliste ravimite kättesaadavusele kolmandas maailmas ning ravimite hinnale. Tänaseni ei ole keegi hinnanud aga selle sätte mõju Eestile kui transiitmaale. Just analüüsi puudumine ning soovimatus seda teha ongi aga tänane etteheide riigile.
4. näide — tehnilised kaitsemeetmed
Tehnilised kaitsemeetmed on nn „tehnolukud“ kaitsmaks intellektuaalomandi õigusi digitaalmaailmas, näiteks kopeerimise vastane meede CDdel või regioonid DVDdel. Tehnolukkude lahtimuukimine ei ole keeruline ning iga arvutikasutaja mõistab seda — näiteks saab teatud pleieritega vaadata ka teistele regioonidele suunatud filme.
ACTA artikkel 27.5 kohaselt (koosloetuna artikliga 27.1) kohustub iga lepinguosaline tagama tsiviil- ja kriminaalõigusliku kaitse vähemalt juhtudel, kui rikkuja hoiab mõjusatest tehnilistest meetmetest ebaseaduslikult kõrvale, kusjuures ta on või peab põhjendatult olema oma rikkumisest teadlik.
Täna on Eestis olemas tehniliste kaitsemeetmete regulatsioon nii tsiviilõiguse kui karistusõiguse tarbeks. Karistusseadustiku § 225 näeb kuriteona vaid tehnilise kaitsemeetme ebaseadusliku kõrvaldamist või sellise kaitsemeetme kõrvaldamiseks mõeldud vahendi või seadme valmistamist, edasiandmist või ärilisel eesmärgil omamist või reklaamimist. Paraku nõuab ACTA eelnimetatu artikkel ka sellise teo tsiviilrikkumise või kuriteona käsitamist, mis ei ole üks KarS-is nimetatutest vaid uus tegu — teadlik (või teadma pidav) meetmest kõrvalehoidmine.
Selline säte vajaks kriminaalmeetme kasuks otsustamisel karistusseadustikku lisamist ja see tähendaks Eesti poolt Eesti seaduse muutmist!
5. näide — minu vara saatus piiri ületamisel
Tähelepanuta ei saa jätta ka piiril võetavate meetmete osa ACTAst.
Nimelt, artikkel 14 ja 16 kohaselt on lepinguosaline on kohustatud kehtestama seonduvalt import- ja eksportsaadetistega sellise menetluse, mille kohaselt tolliasutused võivad peatada omal algatusel või õiguste omaja taotluse kahtlaste kaupade vabasse ringlusse laskmise ka väikesaadetistes lähetatavate kaubanduslikku laadi kaupade suhtes. Lepinguosaline ei pea sellist menetlus kohaldama reisijate isiklikus pagasis leiduvate väikeste kaubakoguste suhtes, mis ei ole kaubanduslikku laadi.
See tähendab, et iga väikesaadetise sisu suhtes, mida iseloomustaks mõistetamatu termin „kaubanduslik laad“ (mitte äriline eesmärk!) peaks selline menetlus riigis eksisteerima ning isikliku pagasi suhtes võib riik sellise menetluse kehtestada. Loodetavasti Eesti riik otsustab mitte kehtestada reisijate isikliku pagasi osas kirjeldatud meetmeid. Kohustuslikus korras väikesaadetiste sisu kindlaks tegemise viis jääb siinkirjutajale selgusetuks — ei anna me ju täna kellelegi aru näiteks enda väikesaadetisena eBayst tellitud kaupade puhul (isegi kui tellitud kaup oleks „kaubanduslikku laadi“).
Kas riigi tänane seisukoht, et seadusi ei ole vaja muuta, on arvesse võtnud ka seda artiklit, ei ole teada. Või eeldab riik, et vajadusel viib selle nõude seadusesse Euroopa Liit, mistõttu Eesti riik saab tõepoolest puhta südamega tõdeda, et Eesti seadusi ise ei muuda. Eesti seadused muutuvad sel juhul aga ikkagi.
Mõtlemisainet
Käesolev tekst on keskendunud vaid artiklitele, mis autori hinnangul viivad paratamatuseni — Eesti õiguskorra muutumiseni. See aga ei tähendaks, et ACTAs ongi vaid nõnda vähe seda, mida tituleerida õiguslikult ebaselgeks. Näitena tooksin esile enim ettevõtjaid puudutava, milleks on paralleelimpordi temaatika. Paralleelimpordi näol on tegemist vabakaubanduse toimimise garantiiga ning Euroopa ühisturu alustalaks oleva printsiibiga, mille kohaselt ei ole vajalik näiteks kaubamärgiomaniku nõusolek (ehk litsents) teise isiku poolt ühest liikmesriigist kaubanduslikul eesmärgil soetatud kauba müümisel teises liikmesriigis.
Paralleelimport võimaldab meie tarbijale odavamad hinnad kaubamärkide ja muude intellektuaalomandi õigustega tihedalt ümbritsetud valdkondade, näiteks ravimite või rõivaste puhul.
ACTA artikkel 23.2 sätestab lepinguosalise kohustuse näha ette kriminaalmenetluse ja -karistuste kohaldamise etikettide või pakendite tahtlikul importimisel ja kasutamisel kohalikul turul kaubandustegevuse käigus ja kommertseesmärkidel muuhulgas, kui märgistust on kasutatud ilma loata.
Nimetatud artikkel ei anna küll ACTAle omaselt selget vastust, kuid nii autori kui ka Euroopa Parlamendi hinnangul võib see artikkel tähendada seadustatud paralleelimpordi lõppemist. Euroopa Parlament nõudis, et lepinguteksti lisatakse selge viide, et paralleelimport on ja jääb. Tänaseni ACTA tekst sellist kinnitust ei sisalda.
Kokkuvõtteks ja taustaks
Kokkuvõttena esitab autor vaid küsimuse — kas riigi väide, et ACTA tõttu seadused ei muutu on tõene või väär?!
ACTA läbirääkimised algasid 2008. aastal ja 2011. aasta oktoobriks oli lepingutekst osalejate arvates küps allkirjastamiseks. Kuna Euroopa Liidul polnud toona volitusi, kirjutasid lepingule alla kaheksa riiki. Siiski andis EL lubaduse, et lepinguga liitutakse esimesel võimalusel.
Eelmise aasta detsembri keskel andis ligi 40 ELi põllumajandus- ja kalandusministrit loa ACTA allkirjastamiseks ja 25. jaanuaril EL ning enamik liikmesriike seda ka tegid. Senimaani ei ole Eesti lepingut allkirjastanud.
Allikas
