Biorelv-Väga vana relv
Katkuteema on Siberi katku levitavate terrorikirjade tõttu viimasel ajal väga aktuaalseks muutunud. Juba sõna katk ise tekitab kuidagi kõheda tunde ja toob ilmselt meelde eeskätt Musta Surma sajanditetaguse tõhusa lõikustöö. Ometigi on tollane katk ja Siberi katk täiesti erinevad haigused. Mis neid ikkagi ühendab ja mis eristab? Ja kuhu õigupoolest ulatuvad bioterrorismi juured? Kõike seda küsisime Tartu Ülikooli mikrobioloogilt TÕNIS KARKIlt.
Bioterrorism on nähtus, mis pole enam meditsiiniline, vaid eeskätt poliitiline. Samas ei saa väita, et rünnak antraksiga oleks täiesti ootamatult tulnud, eriti Ühendriikide jaoks. Viimastel aastatel on USA riigieelarves pidevalt kasvanud nende kulutuste osakaal, mis on suunatud otseselt bioterrorismialastele uuringutele ja profülaktikale. Kui 1998. aastal oli vastavate kulutuste maht 91 miljonit dollarit, siis 2000. aastal juba 336,6 miljonit. Ametist lahkudes kuulutas president Bill Clinton, et ta näeks 2001. aasta riigieelarves otseste ja kaudsete bioterrorismivastaste kulutuste mahuks 2,85 miljardit dollarit, mis peaks jaotuma FBI, luure, meditsiiniasutuste, sõjaväe ja teaduse vahel. John Hopkinsi ülikooli juurde loodi isegi vastav rahvuslik bioterrorismialane ekspertide paneel.
Kuigi biorelv jõudis laiema üldsuse teadvusse alles möödunud aastal, on see tegelikult juba aastasadu kasutusel olnud. Praeguses Feodossias (omaaegses Kaffas) kasutasid linna piiravad tatarlased 1346. aastal katapulte, et heita linna katku surnud inimeste laipu ning kutsuda sellega esile katku kaitsjate hulgas. Võimalik, et see on üks kohti, kust katk levis edasi Euroopasse ja põhjustas epideemia, mida me praegu tunneme Musta Surma teise lainena. Biorelva kasutamiseks võib pidada ka rõugehaigetele kuulunud tekkide jagamist Põhja-Ameerika põliselanikele 18. sajandil. Selle teo tulemused olid igatahes laastavad.
Esimese maailmasõja lõppedes alustasid paljud riigid (Belgia, Inglismaa, Kanada, Prantsusmaa, Holland, Itaalia, Poola, Saksamaa, NSVL) süstemaatilisi uuringuid biorelva valdkonnas. Kõige kaugemale jõudis biorelva programmiga ilmselt Jaapan, kes asutas okupeeritud Mandzuurias 1932. aastal üksuse 731. Nimetatud üksus kasutas 13 aastat Hiina, USA, Inglise, Austraalia ja Nõukogude Liidu sõjavange selleks, et katsetada nendel antraksi (Bacillus anthracis), meningiidi tekitaja (Neisseria meningitidis), düsenteeria (Shigella spp.), koolera (Vibrio cholerae) ja katkubakterite (Yersinia pestis) toimet ning kasutamist. Arvestuslikult suri nimetatud haigusetekitajate tõttu Ping Fangi keskuses umbes 3000 vangi.
Bioloogilist relva kasutas Jaapan vähemalt üheteistkümne Hiina linna ründamisel. Kuid kõnealused sündmused andsid ka esimese tagasilöögi bioloogilise relva kasutamise osas. Tollal üles kerkinud probleem eksisteerib ka nüüdisajal ja võib olla ilmselt põhjuseks, miks ükski agressor seda relva eriti kergekäeliselt käiku ei lase, muidugi juhul, kui ta ei ole fatalist. Jaapanlased tegid tol korral panuse katkule ning kasutasid mitte otseselt katkupisikuid, vaid nendega nakatatud ülekandefaktoreid – kirpe, keda puistati laiali lennukitelt. Samas on selge, et nakatatud kirp ei suutnud vahet teha, kas inimene, keda ta hammustab, on hiinlane või jaapanlane. Nii näiteks on teada, et ainuüksi ühe Hiina linna ründamine põhjustas 1700 Jaapani sõduri ja ohvitseri surma, haigestunud jaapanlaste arv küündis 10 000-ni. Olukord, kus "relv" ei suuda valida "oma" ja "vaenlase" vahel, sundis taolised rünnakud lõpetama.
Kinnitamata andmetel kasutas Nõukogude Liit külma sõja ajal Laoses ja Kambod˛as seentest saadud nn. T2 tüüpi mükotoksiini (Yellow Rain) . Kuigi 1972. aastal kirjutas ka NSVL alla biorelvade keelustamise konventsioonile, nende arendamine jätkus. Selle üheks tõestuseks on 1979. aasta aprillis Sverdlovskis (Jekaterinburgis) vallandunud antraksi puhang. Tegemist oli militaarsest laborist pihkunud aerosooliga, mis sisaldas antraksi eoseid ehk spoore. Haigestus 79 inimest, kellest suri 68. Kuigi algselt vaikiti sündmus maha, näitasid sõltumatute Vene ja Ameerika teadlaste poolt ligi 10 aastat hiljem läbi viidud uuringud, et tegemist oli tõepoolest sõjalise otstarbega laborist pihkunud antraksiga. !992. aastal tunnistas ka president Boriss Jeltsin, et asi oli tõesti nii.
Kuid ei ole halba ilma heata. Sverdlovski sündmuste puhul oli tegemist juhtumiga, kus haigestuti antraksi kopsuvormi. Selle määras ära eoste levimine aerosoolina. Antraksi kopsuvormi oli seni registreeritud peamiselt töölistel, kes puutusid kokku loomanahkade ja loomsete produktidega – näiteks Inglismaal. Sverdlovski juhtum andis kogemuse, kuidas ja kui kaugele antraks õhus levib, kui suur võib olla infektsioosne annus, kui kaua kestab peiteperiood jne. Näiteks haigestus mõni inimene antraksi kopsuvormi alles 42 päeva pärast eoste sissehingamist, eoseid leiti kopsust aga veel pikemagi aja möödudes. Seni oli peetud kopsuvormi peiteperioodiks maksimaalselt 7–10 päeva. Taolised andmed on otseselt mõjutanud ka hiljutisi USA sündmusi – just sellega on seletatav tavatult pikk (60 päeva!) antibakteriaalne profülaktika inimeste puhul, kes võivad olla kokku puutunud antraksi eostega.
1970–1980. aastatel tegutses Nõukogude liidus vähemalt 66 biorelva väljatöötamisega tegelevat uurimislaborit ja 5 tootmisega seotud ettevõtet, kus töötas ca 55 000 inimest. Loomulikult tekib küsimus, kus on need inimesed ja neis laborites hoitud mikroorganismid praegu? Iraagis, Põhja-Koreas? Selge on see, et nende laborite rahalised võimalused ahenesid ja enamus inimesi on neist lahkunud. Kunagiste asjaosaliste andmetel oli aga näiteks rõugeviirus viidud isegi kontinentidevaheliste ballistiliste rakettide lõhkepeadesse.
Aastail 1985–1991 arendas Iraak välja väga võimsa biorelva programmi, mille tulemusena omas Iraak nelja aerosooli valmistamise masinat. Vahemärkusena olgu öeldud, et just aerosooli valmistamine on väga oluline, kuna mikroorganism nakatab, kui ta inhaleeritakse ehk sisse hingatakse. Maapinnal lebava mikroobi nakatumisvõime on tühine, sest ta ei jõua lihtsalt inimese organismi!
Iraagil oli Lahesõja aegadeks varutud 200 mikroorganismidega laetud pommi ja 25 ballistilist raketti. Kuigi Iraak neid Lahesõjas ei kasutanud – ilmselt hävitava vastulöögi hirmus (tuumalöök) – leiti ometigi Iraani sõjaväelastelt varasemaid antraksi ja mükotoksiini kahjustusi. Saddam Husseini põgenenud vennapoja andmetel oli Husseinil 8400 liitrit antraksi kultuuri, 3400 liitrit gaasgangreeni põhjustava Clostridium perfringens kultuuri, 2200 liitrit maksavähki tekitavat maksamürki aflatoksiini, 19 000 liitrit botulismi toksiini. Viimast valmistab mikroob Clostridium botulinum ja see on maailma kõige tugevam mürk, mille üks arvestuslik gramm tapaks võrdsel jaotamisel 225 miljonit inimest! Enamus neist mürkainekogustest peaks olema ÜRO relvastuskontrolli missiooni poolt hävitatud. Aga kas ikka on?
Biorelva kasutamine ei pea tingimata toimuma vaid riiklikul tasemel, millele näivad viitavat ka USA sündmused. Maailmas on teada piisavalt juhtumeid, kus mõni vaimselt tasakaalutu inimene on pistnud perekonnaliikme, töökaaslase või mõne juhusliku inimese toidusse näiteks düsenteeriat või salmonelloosi põhjustavaid mikroobe. Üks kõige tuntumaid sellealaseid ettevõtmisi on kahtlemata Jaapani religioosse sekti Aum Shinrikyo tegevus. Üldteada on nende teostatud gaasirünnak Tokyo metroos 1995. aastal. Kuid märksa vähem teatakse, et sel sektil oli ka oma biorelva programm. Aastail 1990–1995 püüdis nimetatud sekt kaheksal juhul lasta Tokyo metroosse antraksi ja botulismi eoseid. Inimeste nakatamine ebaõnnestus ilmselt seetõttu, et eostele ei suudetud anda aerosooli kuju.
Mille poolest just siberi katk nii hästi bioloogilise relvaalusmaterjaliks sobib? Kas selleks kõlbaks ka n.-ö. päris katkubakter?
Siberi katku ehk antarksi tekitaja (Bacillus anthracis) moodustab erinevalt katku tekitajast (Yersinia pestis) eoseid ehk spoore, mis on väga vastupidavad igasugustele keemilistele ja füüsikalistele mõjuritele, näiteks ei hävi nad keetmisel. Niisiis säilivad antraksi spoorid aastaid ja isegi aastakümneid, ilma et nende eluvõime kaoks. Soodsate tingimuste saabudes tekib eosest jälle vegetatiivne ehk aktiivselt paljunev bakterivorm. Taolist, eoste vormi võtnud mikroobimassi on lihtne säilitada – see ei nõua pidevaid "värskenduskuure" ümberkülvidena ja seda on lihtne transportida. Suhteliselt raske oleks suure hulga katkumikroobide toimetamine riiki, sest viimased vajavad pidevat ümberkülvi värsketele söötmetele. See on ebamugav ja hakkab vastavatele organitele silma. Kuid kotitäie antraksi võiks põhimõtteliselt tuua riiki näiteks jahukottide hulgas, misjärel saab selle paariks aastaks ladustada ja siis vajalikul momendil kasutada. Ka saab kuivadest eostest valmistada aerosooli – tolmu. Aerosool tekib ka ümbriku avamisel, mille peale mängitaksegi. Seevastu näiteks vedelat katkukultuuri oleks väga raske posti teel kellelegi saata.
Miks Siberi katku eesti keeles ikkagi katkuks nimetatakse, kui tegu on kahe täiesti erineva haigusega?
Arvan, et see on rohkem filoloogiline probleem. Katk on tõepoolest täiesti teine haigus kui Siberi katk. Olemas on veel näiteks jäneste katk, ka näriliste katk – tulareemia –, mida tuleb ette Eestiski. Ilmselt viidatakse terminiga katk millelegi fataalsele, nakkavale jne.
Muu maailm tunneb Siberi katku antraksina, sakslased põrnapõletikuna (Milzbrand). Võimalik, et eesti keelde tuli just niisugune nimetus vene keelest, kus vastavat haigust nimetatakse sibirskaja jazva’ks. Praegu kasutatakse ka venekeelses erialakirjanduses vahel antraksi nimetust.
Põhjus peitub ikkagi ilmselt selles, et katkuks nimetatakse eesti keeli igasugu haigust, mis tabab paljusid inimesi ja millel on tõsised tagajärjed – ka näiteks aidsi.
Kas katku ja Siberi katku saab ravida? Kas ka katku vastu on olemas vaktsiin?
Mõlemad haigused on ravitavad. Öeldakse, et kirbumürk DDT, rotimürk ja antibiootikum streptomütsiin on muutnud inimkonna vaateid katkule. Erinevalt keskajast me teame katku põhjustajat ja levikut ning oskame oma teadmistele vastavalt ka toimida, mistõttu olemegi suutelised neid haigusi ravima. Üksnes juhul, kui haigus on enne avastamist arenenud kaugele, nagu võib juhtuda antraksi kopsuvormi puhul, võib olla juba liiga hilja. Kuid see reegel kehtib ühtviisi iga haiguse korral, olgu siis tegu katku või tavalise kopsupõletikuga.
Vaktsiingi on olemas mõlema haiguse vastu, aga üksnes sõjaväe süsteemis. Iga päev katku ju ei kohta ja seepärast pole vajalik ka üldine vaktsineerimine. USA vaktsineerib praegu siiski kõik sõjaväelased. Lisaks kasutatakse Siberi katku vastu vaktsineerimist nende elualade töötajate puhul, kes puutuvad kokku loomade või loomsete produktidega – veterinaarid, nahkade töötlejad, jahimehed –, sest Siberi katk on loomade ja inimese ühine haigus.
Maailmas liigub nii mõnigi legend sellest, kuidas hauarahu rikkunud arheoloogi on tabanud mingi müstiline haigus. Eestis on selles seoses vahel arvatud, nagu võiks meie kalmeid uurivaid arheolooge ohustada just nimelt katku nakatumine. Kas selline oht on reaalne? Ja milline on võimalus haigestuda Siberi katku? Või mil määral võiks näiteks Tallinnas Jaani seegi krundil kaevamisi läbi viinud inimesi ohustada pidalitõbi?
Siberi katku eosed säilivad mullas vähemalt aastakümneid, võib-olla ka aastasadu. Kuid katk kindlasti mitte, sest katku puhul pole eosed. Ka leepra tekitajad ei säili, nii et Jaani seegi kaevajad võivad end turvaliselt tunda. Arheoloogide müstilised tõved on "ilus" legend, mis ilmselt alguse saanud "Vaarao needusest".
Allikas: Horisont 1/2002
Katkuteema on Siberi katku levitavate terrorikirjade tõttu viimasel ajal väga aktuaalseks muutunud. Juba sõna katk ise tekitab kuidagi kõheda tunde ja toob ilmselt meelde eeskätt Musta Surma sajanditetaguse tõhusa lõikustöö. Ometigi on tollane katk ja Siberi katk täiesti erinevad haigused. Mis neid ikkagi ühendab ja mis eristab? Ja kuhu õigupoolest ulatuvad bioterrorismi juured? Kõike seda küsisime Tartu Ülikooli mikrobioloogilt TÕNIS KARKIlt.
Bioterrorism on nähtus, mis pole enam meditsiiniline, vaid eeskätt poliitiline. Samas ei saa väita, et rünnak antraksiga oleks täiesti ootamatult tulnud, eriti Ühendriikide jaoks. Viimastel aastatel on USA riigieelarves pidevalt kasvanud nende kulutuste osakaal, mis on suunatud otseselt bioterrorismialastele uuringutele ja profülaktikale. Kui 1998. aastal oli vastavate kulutuste maht 91 miljonit dollarit, siis 2000. aastal juba 336,6 miljonit. Ametist lahkudes kuulutas president Bill Clinton, et ta näeks 2001. aasta riigieelarves otseste ja kaudsete bioterrorismivastaste kulutuste mahuks 2,85 miljardit dollarit, mis peaks jaotuma FBI, luure, meditsiiniasutuste, sõjaväe ja teaduse vahel. John Hopkinsi ülikooli juurde loodi isegi vastav rahvuslik bioterrorismialane ekspertide paneel.
Kuigi biorelv jõudis laiema üldsuse teadvusse alles möödunud aastal, on see tegelikult juba aastasadu kasutusel olnud. Praeguses Feodossias (omaaegses Kaffas) kasutasid linna piiravad tatarlased 1346. aastal katapulte, et heita linna katku surnud inimeste laipu ning kutsuda sellega esile katku kaitsjate hulgas. Võimalik, et see on üks kohti, kust katk levis edasi Euroopasse ja põhjustas epideemia, mida me praegu tunneme Musta Surma teise lainena. Biorelva kasutamiseks võib pidada ka rõugehaigetele kuulunud tekkide jagamist Põhja-Ameerika põliselanikele 18. sajandil. Selle teo tulemused olid igatahes laastavad.
Esimese maailmasõja lõppedes alustasid paljud riigid (Belgia, Inglismaa, Kanada, Prantsusmaa, Holland, Itaalia, Poola, Saksamaa, NSVL) süstemaatilisi uuringuid biorelva valdkonnas. Kõige kaugemale jõudis biorelva programmiga ilmselt Jaapan, kes asutas okupeeritud Mandzuurias 1932. aastal üksuse 731. Nimetatud üksus kasutas 13 aastat Hiina, USA, Inglise, Austraalia ja Nõukogude Liidu sõjavange selleks, et katsetada nendel antraksi (Bacillus anthracis), meningiidi tekitaja (Neisseria meningitidis), düsenteeria (Shigella spp.), koolera (Vibrio cholerae) ja katkubakterite (Yersinia pestis) toimet ning kasutamist. Arvestuslikult suri nimetatud haigusetekitajate tõttu Ping Fangi keskuses umbes 3000 vangi.
Bioloogilist relva kasutas Jaapan vähemalt üheteistkümne Hiina linna ründamisel. Kuid kõnealused sündmused andsid ka esimese tagasilöögi bioloogilise relva kasutamise osas. Tollal üles kerkinud probleem eksisteerib ka nüüdisajal ja võib olla ilmselt põhjuseks, miks ükski agressor seda relva eriti kergekäeliselt käiku ei lase, muidugi juhul, kui ta ei ole fatalist. Jaapanlased tegid tol korral panuse katkule ning kasutasid mitte otseselt katkupisikuid, vaid nendega nakatatud ülekandefaktoreid – kirpe, keda puistati laiali lennukitelt. Samas on selge, et nakatatud kirp ei suutnud vahet teha, kas inimene, keda ta hammustab, on hiinlane või jaapanlane. Nii näiteks on teada, et ainuüksi ühe Hiina linna ründamine põhjustas 1700 Jaapani sõduri ja ohvitseri surma, haigestunud jaapanlaste arv küündis 10 000-ni. Olukord, kus "relv" ei suuda valida "oma" ja "vaenlase" vahel, sundis taolised rünnakud lõpetama.
Kinnitamata andmetel kasutas Nõukogude Liit külma sõja ajal Laoses ja Kambod˛as seentest saadud nn. T2 tüüpi mükotoksiini (Yellow Rain) . Kuigi 1972. aastal kirjutas ka NSVL alla biorelvade keelustamise konventsioonile, nende arendamine jätkus. Selle üheks tõestuseks on 1979. aasta aprillis Sverdlovskis (Jekaterinburgis) vallandunud antraksi puhang. Tegemist oli militaarsest laborist pihkunud aerosooliga, mis sisaldas antraksi eoseid ehk spoore. Haigestus 79 inimest, kellest suri 68. Kuigi algselt vaikiti sündmus maha, näitasid sõltumatute Vene ja Ameerika teadlaste poolt ligi 10 aastat hiljem läbi viidud uuringud, et tegemist oli tõepoolest sõjalise otstarbega laborist pihkunud antraksiga. !992. aastal tunnistas ka president Boriss Jeltsin, et asi oli tõesti nii.
Kuid ei ole halba ilma heata. Sverdlovski sündmuste puhul oli tegemist juhtumiga, kus haigestuti antraksi kopsuvormi. Selle määras ära eoste levimine aerosoolina. Antraksi kopsuvormi oli seni registreeritud peamiselt töölistel, kes puutusid kokku loomanahkade ja loomsete produktidega – näiteks Inglismaal. Sverdlovski juhtum andis kogemuse, kuidas ja kui kaugele antraks õhus levib, kui suur võib olla infektsioosne annus, kui kaua kestab peiteperiood jne. Näiteks haigestus mõni inimene antraksi kopsuvormi alles 42 päeva pärast eoste sissehingamist, eoseid leiti kopsust aga veel pikemagi aja möödudes. Seni oli peetud kopsuvormi peiteperioodiks maksimaalselt 7–10 päeva. Taolised andmed on otseselt mõjutanud ka hiljutisi USA sündmusi – just sellega on seletatav tavatult pikk (60 päeva!) antibakteriaalne profülaktika inimeste puhul, kes võivad olla kokku puutunud antraksi eostega.
1970–1980. aastatel tegutses Nõukogude liidus vähemalt 66 biorelva väljatöötamisega tegelevat uurimislaborit ja 5 tootmisega seotud ettevõtet, kus töötas ca 55 000 inimest. Loomulikult tekib küsimus, kus on need inimesed ja neis laborites hoitud mikroorganismid praegu? Iraagis, Põhja-Koreas? Selge on see, et nende laborite rahalised võimalused ahenesid ja enamus inimesi on neist lahkunud. Kunagiste asjaosaliste andmetel oli aga näiteks rõugeviirus viidud isegi kontinentidevaheliste ballistiliste rakettide lõhkepeadesse.
Aastail 1985–1991 arendas Iraak välja väga võimsa biorelva programmi, mille tulemusena omas Iraak nelja aerosooli valmistamise masinat. Vahemärkusena olgu öeldud, et just aerosooli valmistamine on väga oluline, kuna mikroorganism nakatab, kui ta inhaleeritakse ehk sisse hingatakse. Maapinnal lebava mikroobi nakatumisvõime on tühine, sest ta ei jõua lihtsalt inimese organismi!
Iraagil oli Lahesõja aegadeks varutud 200 mikroorganismidega laetud pommi ja 25 ballistilist raketti. Kuigi Iraak neid Lahesõjas ei kasutanud – ilmselt hävitava vastulöögi hirmus (tuumalöök) – leiti ometigi Iraani sõjaväelastelt varasemaid antraksi ja mükotoksiini kahjustusi. Saddam Husseini põgenenud vennapoja andmetel oli Husseinil 8400 liitrit antraksi kultuuri, 3400 liitrit gaasgangreeni põhjustava Clostridium perfringens kultuuri, 2200 liitrit maksavähki tekitavat maksamürki aflatoksiini, 19 000 liitrit botulismi toksiini. Viimast valmistab mikroob Clostridium botulinum ja see on maailma kõige tugevam mürk, mille üks arvestuslik gramm tapaks võrdsel jaotamisel 225 miljonit inimest! Enamus neist mürkainekogustest peaks olema ÜRO relvastuskontrolli missiooni poolt hävitatud. Aga kas ikka on?
Biorelva kasutamine ei pea tingimata toimuma vaid riiklikul tasemel, millele näivad viitavat ka USA sündmused. Maailmas on teada piisavalt juhtumeid, kus mõni vaimselt tasakaalutu inimene on pistnud perekonnaliikme, töökaaslase või mõne juhusliku inimese toidusse näiteks düsenteeriat või salmonelloosi põhjustavaid mikroobe. Üks kõige tuntumaid sellealaseid ettevõtmisi on kahtlemata Jaapani religioosse sekti Aum Shinrikyo tegevus. Üldteada on nende teostatud gaasirünnak Tokyo metroos 1995. aastal. Kuid märksa vähem teatakse, et sel sektil oli ka oma biorelva programm. Aastail 1990–1995 püüdis nimetatud sekt kaheksal juhul lasta Tokyo metroosse antraksi ja botulismi eoseid. Inimeste nakatamine ebaõnnestus ilmselt seetõttu, et eostele ei suudetud anda aerosooli kuju.
Mille poolest just siberi katk nii hästi bioloogilise relvaalusmaterjaliks sobib? Kas selleks kõlbaks ka n.-ö. päris katkubakter?
Siberi katku ehk antarksi tekitaja (Bacillus anthracis) moodustab erinevalt katku tekitajast (Yersinia pestis) eoseid ehk spoore, mis on väga vastupidavad igasugustele keemilistele ja füüsikalistele mõjuritele, näiteks ei hävi nad keetmisel. Niisiis säilivad antraksi spoorid aastaid ja isegi aastakümneid, ilma et nende eluvõime kaoks. Soodsate tingimuste saabudes tekib eosest jälle vegetatiivne ehk aktiivselt paljunev bakterivorm. Taolist, eoste vormi võtnud mikroobimassi on lihtne säilitada – see ei nõua pidevaid "värskenduskuure" ümberkülvidena ja seda on lihtne transportida. Suhteliselt raske oleks suure hulga katkumikroobide toimetamine riiki, sest viimased vajavad pidevat ümberkülvi värsketele söötmetele. See on ebamugav ja hakkab vastavatele organitele silma. Kuid kotitäie antraksi võiks põhimõtteliselt tuua riiki näiteks jahukottide hulgas, misjärel saab selle paariks aastaks ladustada ja siis vajalikul momendil kasutada. Ka saab kuivadest eostest valmistada aerosooli – tolmu. Aerosool tekib ka ümbriku avamisel, mille peale mängitaksegi. Seevastu näiteks vedelat katkukultuuri oleks väga raske posti teel kellelegi saata.
Miks Siberi katku eesti keeles ikkagi katkuks nimetatakse, kui tegu on kahe täiesti erineva haigusega?
Arvan, et see on rohkem filoloogiline probleem. Katk on tõepoolest täiesti teine haigus kui Siberi katk. Olemas on veel näiteks jäneste katk, ka näriliste katk – tulareemia –, mida tuleb ette Eestiski. Ilmselt viidatakse terminiga katk millelegi fataalsele, nakkavale jne.
Muu maailm tunneb Siberi katku antraksina, sakslased põrnapõletikuna (Milzbrand). Võimalik, et eesti keelde tuli just niisugune nimetus vene keelest, kus vastavat haigust nimetatakse sibirskaja jazva’ks. Praegu kasutatakse ka venekeelses erialakirjanduses vahel antraksi nimetust.
Põhjus peitub ikkagi ilmselt selles, et katkuks nimetatakse eesti keeli igasugu haigust, mis tabab paljusid inimesi ja millel on tõsised tagajärjed – ka näiteks aidsi.
Kas katku ja Siberi katku saab ravida? Kas ka katku vastu on olemas vaktsiin?
Mõlemad haigused on ravitavad. Öeldakse, et kirbumürk DDT, rotimürk ja antibiootikum streptomütsiin on muutnud inimkonna vaateid katkule. Erinevalt keskajast me teame katku põhjustajat ja levikut ning oskame oma teadmistele vastavalt ka toimida, mistõttu olemegi suutelised neid haigusi ravima. Üksnes juhul, kui haigus on enne avastamist arenenud kaugele, nagu võib juhtuda antraksi kopsuvormi puhul, võib olla juba liiga hilja. Kuid see reegel kehtib ühtviisi iga haiguse korral, olgu siis tegu katku või tavalise kopsupõletikuga.
Vaktsiingi on olemas mõlema haiguse vastu, aga üksnes sõjaväe süsteemis. Iga päev katku ju ei kohta ja seepärast pole vajalik ka üldine vaktsineerimine. USA vaktsineerib praegu siiski kõik sõjaväelased. Lisaks kasutatakse Siberi katku vastu vaktsineerimist nende elualade töötajate puhul, kes puutuvad kokku loomade või loomsete produktidega – veterinaarid, nahkade töötlejad, jahimehed –, sest Siberi katk on loomade ja inimese ühine haigus.
Maailmas liigub nii mõnigi legend sellest, kuidas hauarahu rikkunud arheoloogi on tabanud mingi müstiline haigus. Eestis on selles seoses vahel arvatud, nagu võiks meie kalmeid uurivaid arheolooge ohustada just nimelt katku nakatumine. Kas selline oht on reaalne? Ja milline on võimalus haigestuda Siberi katku? Või mil määral võiks näiteks Tallinnas Jaani seegi krundil kaevamisi läbi viinud inimesi ohustada pidalitõbi?
Siberi katku eosed säilivad mullas vähemalt aastakümneid, võib-olla ka aastasadu. Kuid katk kindlasti mitte, sest katku puhul pole eosed. Ka leepra tekitajad ei säili, nii et Jaani seegi kaevajad võivad end turvaliselt tunda. Arheoloogide müstilised tõved on "ilus" legend, mis ilmselt alguse saanud "Vaarao needusest".
Allikas: Horisont 1/2002