Tähesüsteem
Juba iidseimaist aegadest on igaüks, kes pilgu selge öise taeva poole tõstnud, võinud seal lisaks vilkuvaile tähepunktidele näha ka silmapiirist silmapiirini ulatumas kahvatut udust helendust, mida meie kutsume Linnuteeks. Selle "udu" uurimine algas aga alles 1610. aastal, kui Galileo Galilei suunas sinna oma pikksilma ja avastas, et juba selle algelise teleskoobi vaateväljas lagunes helendus arvutuks hulgaks nõrkadeks tähepunktideks, näidates, et Linnutee on miljardite kaugete tähtede ühtesulav valgus, st. Linnutee on tähesüsteem.
PILDIL: See taeva panoraamvaade kujutab endast tegelikult 1940'ndal aastal kahe eestlase, Martin ja Tatjana Keskküla poolt Lundi Observatooriumis Knut Lundmarki juhendamisel koostatut joonist. Joonisele on käsitsi kantud kõigile kuni 8-nda tähesuuruse tähtedele vastavad punktid, milliste suurused on valitud võrdelistena vastava tähe näiva heledusega. Tulemuseks on praktiliselt foto kvaliteediga pilt meie Linnuteest, kus Galaktika tasand kulgeb horisontaalselt keskel, Galaktika põhjapoolus on ülal ja lõunapoolus all. Galaktika kese on joonise keskel, Linnutee kaks kääbuskaaslast, Suur- ja Väike Magalhãesi Pilv on nähtavad joonise alumises parempoolses osas ja näiteks Orioni tähtkuju asub pildi parempoolse serva lähedal just Linnutee tasandi all.
(7,000 Stars And The Milky Way - Copyright: Lund Observatory)
Siit algasid ka katsed mõista Linnutee ehitust. Nagu ikka, jäid esimesed pakutud mudelid vaid oletuste tasemele. Nii arvas Inglise antikvaar William Stukeley 18-nda sajandi algul, et meie tähesüsteem sarnaneb Saturnile - keskel on suur heledate tähtede parv, millesse kuulub ka Päike, seda parve ümbritseb aga mõningasel kaugusel nõrkade tähtede lame rõngas. Keerulisema mudeli pakkus 1734. aastal välja teine inglane Thomas Wright. Tema arvas, et maailma keskel on Paradiis - Jumala ja õndsate elupaik. Keskmest igas suunas maailma äärealadel valitseb Väline Pimedus. Nende kahe vahele aga mahub Aja Hoovus ehk Surelikkuse Piirkond. See viimane kujutas endast õhukest kera kihti milles kõikvõimalikes suundades ümber Paradiisi tiirlevad tähed, sh. Päikene. See Surelikkuse Piirkond on nii õhuke, et vaadates nii maailma tsentri suunas, kui ka väljapoole, haarab meie pilk vaid üksikuid tähti, vaadates aga selle kihi enda suunas (mööda sfääri puutujat), näeme me lugematut arvu kaugeid tähti, mis meie pilgu ees kokku sulades moodustavad Linnutee vöö.
Linnutee ehituse tõsisem uurimine sai alguse William Hercheli 1784. ja 1785. aastal avaldatud töödest. Ta üritas kindlaks määrata Linnutee ruumilist kuju meetodiga, mida ta nimetas "tähtede mõõtmiseks". Kasutades oma 1783. aastal valminud 18 tollise peegliga teleskoopi, luges ta kokku erinevatesse näiva heleduse vahemikesse langevate tähtede arvud 1083-s erinevas taevapiirkonnas. Oletades, et tegelikult on kõik tähed sama heledusega, et tähed on Linnutee ruumalas jaotunud ühtlaselt, et tähtede näiv heledus kahaneb võrdeliselt nende kauguse ruuduga ja et ta suudab näha kõiki tähti kuni Linnutee servani, sai ta oma loenditest tuletada tähesüsteemi ulatuse eri suundades. Ta järeldas, et Päike asub lameda, ligikaudu elliptilise, tähesüsteemi tsentri lähedal ja et see tähesüsteem ulatub Linnutee tasandis umbes 5 korda kaugemale, kui tasandiga ristuvas suunas.
Vaatamata astronoomia kiirele arengule 19. sajandil, püsis Hercheli ettekujutus Linnutee ehitusest elujõulisena käesoleva sajandi alguseni. Oluline muutus tuli alles 1915. aastal kui Harlow Shapley märkas, et samal ajal kui suurte, korrapärase kujuga täheparvede (kerasparvede) jaotus on küllaltki sümmeetriline mõlemal pool Linnutee tasandit, pole nad jaotunud ühtlaselt pikki seda tasandit, vaid tugevalt koondunud ümber suure täheparve Amburi tähtkujus. Väites, et massiivsed täheparved peaksid olema jaotunud sümmeetriliselt ümber Linnutee keskme, järeldas ta, et Päike peab asuma küllaltki kaugel sellest keskmest. Kasutades Henrietta Leavitti poolt 1908. aastal avastatud seost ka kerasparvedes leiduvate tsefeiidide heleduse muutumise perioodi ja nende tähtede absoluutse heleduse vahel, jõudis Shapley 1918-ndaks aastaks otsusele, et Päike peaks asuma Linnutee keskmest umbes 15\ kpc kaugusel. Hilisematel aastatel on tähtedevahelises keskkonnas valguse neeldumise avastamine ja muud täpsustused seda hinnangut ligi kahekordselt vähendanud, viies ta väärtuseni 8.5\ kpc, kuid üldine arusaam Päikese asukohasd Linnutees on jäänud püsima.
Edasi loe : http://www.aai.ee/~urmas/ast/gal.html
Linnuteest folklooris saab lähemalt lugeda http://www.folklore.ee/tagused/nr16/cps.pdf]
Fotod pärit siit blogist
Juba iidseimaist aegadest on igaüks, kes pilgu selge öise taeva poole tõstnud, võinud seal lisaks vilkuvaile tähepunktidele näha ka silmapiirist silmapiirini ulatumas kahvatut udust helendust, mida meie kutsume Linnuteeks. Selle "udu" uurimine algas aga alles 1610. aastal, kui Galileo Galilei suunas sinna oma pikksilma ja avastas, et juba selle algelise teleskoobi vaateväljas lagunes helendus arvutuks hulgaks nõrkadeks tähepunktideks, näidates, et Linnutee on miljardite kaugete tähtede ühtesulav valgus, st. Linnutee on tähesüsteem.
PILDIL: See taeva panoraamvaade kujutab endast tegelikult 1940'ndal aastal kahe eestlase, Martin ja Tatjana Keskküla poolt Lundi Observatooriumis Knut Lundmarki juhendamisel koostatut joonist. Joonisele on käsitsi kantud kõigile kuni 8-nda tähesuuruse tähtedele vastavad punktid, milliste suurused on valitud võrdelistena vastava tähe näiva heledusega. Tulemuseks on praktiliselt foto kvaliteediga pilt meie Linnuteest, kus Galaktika tasand kulgeb horisontaalselt keskel, Galaktika põhjapoolus on ülal ja lõunapoolus all. Galaktika kese on joonise keskel, Linnutee kaks kääbuskaaslast, Suur- ja Väike Magalhãesi Pilv on nähtavad joonise alumises parempoolses osas ja näiteks Orioni tähtkuju asub pildi parempoolse serva lähedal just Linnutee tasandi all.
(7,000 Stars And The Milky Way - Copyright: Lund Observatory)
Siit algasid ka katsed mõista Linnutee ehitust. Nagu ikka, jäid esimesed pakutud mudelid vaid oletuste tasemele. Nii arvas Inglise antikvaar William Stukeley 18-nda sajandi algul, et meie tähesüsteem sarnaneb Saturnile - keskel on suur heledate tähtede parv, millesse kuulub ka Päike, seda parve ümbritseb aga mõningasel kaugusel nõrkade tähtede lame rõngas. Keerulisema mudeli pakkus 1734. aastal välja teine inglane Thomas Wright. Tema arvas, et maailma keskel on Paradiis - Jumala ja õndsate elupaik. Keskmest igas suunas maailma äärealadel valitseb Väline Pimedus. Nende kahe vahele aga mahub Aja Hoovus ehk Surelikkuse Piirkond. See viimane kujutas endast õhukest kera kihti milles kõikvõimalikes suundades ümber Paradiisi tiirlevad tähed, sh. Päikene. See Surelikkuse Piirkond on nii õhuke, et vaadates nii maailma tsentri suunas, kui ka väljapoole, haarab meie pilk vaid üksikuid tähti, vaadates aga selle kihi enda suunas (mööda sfääri puutujat), näeme me lugematut arvu kaugeid tähti, mis meie pilgu ees kokku sulades moodustavad Linnutee vöö.
Linnutee ehituse tõsisem uurimine sai alguse William Hercheli 1784. ja 1785. aastal avaldatud töödest. Ta üritas kindlaks määrata Linnutee ruumilist kuju meetodiga, mida ta nimetas "tähtede mõõtmiseks". Kasutades oma 1783. aastal valminud 18 tollise peegliga teleskoopi, luges ta kokku erinevatesse näiva heleduse vahemikesse langevate tähtede arvud 1083-s erinevas taevapiirkonnas. Oletades, et tegelikult on kõik tähed sama heledusega, et tähed on Linnutee ruumalas jaotunud ühtlaselt, et tähtede näiv heledus kahaneb võrdeliselt nende kauguse ruuduga ja et ta suudab näha kõiki tähti kuni Linnutee servani, sai ta oma loenditest tuletada tähesüsteemi ulatuse eri suundades. Ta järeldas, et Päike asub lameda, ligikaudu elliptilise, tähesüsteemi tsentri lähedal ja et see tähesüsteem ulatub Linnutee tasandis umbes 5 korda kaugemale, kui tasandiga ristuvas suunas.
Vaatamata astronoomia kiirele arengule 19. sajandil, püsis Hercheli ettekujutus Linnutee ehitusest elujõulisena käesoleva sajandi alguseni. Oluline muutus tuli alles 1915. aastal kui Harlow Shapley märkas, et samal ajal kui suurte, korrapärase kujuga täheparvede (kerasparvede) jaotus on küllaltki sümmeetriline mõlemal pool Linnutee tasandit, pole nad jaotunud ühtlaselt pikki seda tasandit, vaid tugevalt koondunud ümber suure täheparve Amburi tähtkujus. Väites, et massiivsed täheparved peaksid olema jaotunud sümmeetriliselt ümber Linnutee keskme, järeldas ta, et Päike peab asuma küllaltki kaugel sellest keskmest. Kasutades Henrietta Leavitti poolt 1908. aastal avastatud seost ka kerasparvedes leiduvate tsefeiidide heleduse muutumise perioodi ja nende tähtede absoluutse heleduse vahel, jõudis Shapley 1918-ndaks aastaks otsusele, et Päike peaks asuma Linnutee keskmest umbes 15\ kpc kaugusel. Hilisematel aastatel on tähtedevahelises keskkonnas valguse neeldumise avastamine ja muud täpsustused seda hinnangut ligi kahekordselt vähendanud, viies ta väärtuseni 8.5\ kpc, kuid üldine arusaam Päikese asukohasd Linnutees on jäänud püsima.
Edasi loe : http://www.aai.ee/~urmas/ast/gal.html
Linnuteest folklooris saab lähemalt lugeda http://www.folklore.ee/tagused/nr16/cps.pdf]
Fotod pärit siit blogist