Ajaloolised seosed ja müstika

Allikaks on võetud Laurence Gardner'i raamatud.


Leian, et looga võiks alustada märtsist 1904a. Seda, et tollal troonis Edward VII ja valitses Roosevelt, kes peatsest Suurest sõjast ei teadnud veel midagi, teab vist igaüks. Mõni teab vist ka, et samal ajal oli Scott "Discovery"-ga teel koju. Seda ei tea vist keegi, et samal ajal viibis britt sir W.M.Flinders Petrie oma töörühmaga Siinai kõrbes Moosese mäe juures, mida Vana Testamendi Teine Mosese raamat nimetab Horebi mäeks. Õige nimi, Choreb, on 3.saj.eKr pärinevas kreekakeelses piiblitõlkes Septuaginta. Mosese ajal olid sõnad choreb ja horeb üliolulised.

Täpsustuseks võib öelda, et 4.saj rajatud Püha Katariina klooster oli rajatud vale mäe otsa, sellegipoolest nimetati paika Gebel Musa(Mosese mägi). Seetõttu oli õige mäe otsimine paras pähkel. Aastast 1906 salastati isegi leidude asukohad hoidlates. Nüüdseks on aga raidkirjad tõlgitud. Kaua olid teadlased hämmingus leitud metallisulatusnõu ja suure koguse tundmatu valge pulbri tõttu. Nüüdseks on teada, et see on mfkzt(mufkuzt) ja mesopotaamlased kutsusid seda sem-an-na.

Ka tõlgitud "Püramiiditekstides" viidatakse Mfkzti väljast, kus surnud kuningas elab igavesti koos jumalatega, osades tekstides on see Iaru väli(Õndsate dimensioon). Tollal nimetasid egiptlased Siinaid nimega Bia. Tollast Hathorile pühendatud Kulla Maja varahoidjat kutsuti "Ülevaks".

Piibli Teise Mosese raamatu ehk Exoduse loos lähevad Moses ja israeliidid Horebi mäe juurde. Moses ronib kaljule, et kõnelda valitseja El Saddaiga(hiljem nimetati Jehovaks), kes teatab, et on nüüdsest nende jumal ja enam ei tohi kulda kasutada ebajumala- ja pühakujude valmistamiseks. Edasi teame, et Aaron valmistas kuldvasika...Moses jahvatas selle ja andis seda lastele juua.

Eptuaginta tõlge on õige, aga piiblis on tegu suure eksitusega. Reljeefidel on pildid kuidas vaarao kingib Anubisele pätsi hinnalist kivist leiba, selliste tõlgendamistega olid teadlased kaua raskustes. Tekstidest on teada, et Kulla Maja kuningad manustasid mõistatuslikku valget pulberkulda kas kooniliste kookidena või vette puistatult, see oli "eluandja" ja võimaldas ka ligipääsu hauatagusesse superdimensiooni. Alles tänapäeval võib õigesti mõista Exoduse sõnu: "Ja kogu Siinai mägi suitses, kui Jehoova laskus sinna tule sees. Selle suits tõusis üles nagu sulatusahju suits..."(2Ms19:18).

Tundub imelik, et tempel on laboratoorium või töökoda. Ka siin on tõlkeviga. Iidne avod pole mitte üksnes kummardama vaid ka töötama, inimesed ju töötasid jumalale. Sõnademängus toitusid vaaraod Hathori rinnapiimast(muutusid täieõiguslikeks jumalateks) nagu Babüloni kuningad toitusid Istari omast. Emapiim sisaldam ensüümi telomeraas, mfkzt simuleeris selle teket. Organismi terved rakud on programmeeritud palju kordi jagunema kuni teatud piirini. Jagunemist kontrollivad otsakud, mis asuvad DNA ahelate lõpus, need ongi telomeerid. Igal jagunemisel läheb osake telomeeri kaotsi ja jagunemine lakkab siis, kui telomeerid on saavutanud kriitilise piiri, organism mandub ja saabub vananemine. Laborites on tõestatud, et ensüümi rakendamisel võib takistada replikatsiooni juhtivate telomeeride lühenemist. Seega võivad rakud jätkata jagunemist palju kauem kui looduslik programm ette näeb, nii nagu vähirakud, kes saavutavad surematuse tänu selle aine rikkusele. Teadlased on katsetes pikendanud laborihiirte eluiga 4x.

Juba esimeses Mosese raamatus(14:18), seega 600a enne Mosest, loeme seda, et Melkisedek, Saalemi kuningas ja Kõige Kõrgema Jumala preester, tõi Aabrahamile leiba ja veini. See on piibelik esmakirjeldus kombetalitusest, millest hiljem sai osa armulauarituaalist. Jumal, kellest juttu, kannab vanades tekstides nime "mäejumal El Saddai"-sama tiitel, millele vihjab Jumal, kes kõneles Mosesega Horebi mäel. Alles siis, kui hakati kirja panema, võeti kasutusele heebrea tüvest jhvh tuletatud nimi Jahve.
"Ma olen see, kes ma olen" on sisuliselt ju "mu nimel pole tähtsust".

Varased tekstid nimetavad Aabrahami jumalat El Saddaiks(1Ms17:1) ja uuema aja piiblites on see vääralt tõlgitud Kõikvõimsaks Jumalaks. Heebrea tekstides ja piibli ladinakeelses tõlkes Vulgata säilinud El Saddai oli semiidi mõiste mille sünonüüm oli mesopotaamia jumal Enkil, kelle hüüdnimi oli "Ilu Kurgal"(Suur Mäejumal).
Ja alates 1518 muutus Jahve tänapäevaseks värdkujuks Jehoova. Jätan meelega vahele Laurence Gardner'i uurimused 1127a templirüütlite naasemisest ja 1194 gildist Saalomoni Lapsed. Nende teemade juurde on mõtekas tulla hiljem koos teiste autoritega.

Nimi Melkisedek tuleb sõnadest melek (kuningas) ja tsedek (õiglus).
Seega oli ta Õigluse kuningas või(Esimese Mosese raamatu järgi) Rahu kuningas (Saalem tuleb sõnast salom ning näiteks Jeruusalemm tähendab "rahu linn").

Surnumere käsikirjadest leiab, et Melkisedek ja peaingel Miikael on samad isikud. Nii judismi kui ristiusu tekkimisest peale on säilinud leiva eriline tähtsus, alates Melkisedeki loost kuni "meie igapäevast leiba anna meiele" tänapäeval.

Nii kuningas Taaveti kui Jeesuse sünnikohaks öeldakse Petlemm või Bethlehem (beth-le-hem = leiva maja). Meieisapalvegagi on tõsiasi, et kuigi see on meile tuntud kujul pärit Uue Testamendi kahest evangeeliumist(Matheus 6:9-13 ja Luukas 11:2-4) mis on tegelikult kaks erinevat versiooni, siis algselt on kõik see võetud vanaegiptuse palvest, millega pöörduti riigiusundi peajumala poole "Amen(Amon), Amen, kes sa oled taevas".
Tänu ekslikele tõlgetele paigutatakse traditsiooniliselt ristiusu tõlgenduses Amoni nimi palve lõppu. Teise Mosese raamatus mainitud "vaateleivad" tähendas seda, et neid võeti Jumala juuresolekul, õige tõlge oleks juuresolekuleib, nii nagu õigesti esitab Septuaginta.

Pidevalt räägitakse midagi mannast. "Valge, sarnanes koriandriseemnetega ja oli magus nagu mesi"(2Ms16:31). Heebrealasedki kutsusid mannaks(ma-hu = manna), samas algab küsiva sõnaga "man" ka küsimus(mis see on?).
Küll on püütud seda seletada, on pakutud isegi tamariski eritust ja raheteri. Aga ei maksa nüüd vanaaja rahvaid ka nii rumalateks pidada, rumalus on pigem Euroopas alates keskajast tänapäevani. Seda on mainitud isegi Egiptuse "Surnuteraamatus".
Rullraamatut kutsutakse ka "Ani papüüruseks".

Ka iidses usutavandite kogumikus on "schefa toit". Teised "Surnuteraamatud" on meieni jõudnud fragmentaalselt, kirjeldatakse ikka kullamannat. Muide, Memphise ülemteener kandis tiitlit Suur Käsitöömeister, see on oluline tiitel. Ka(valguskeha) toit oli valgus, mis genereeris valgustumist(kreeklaste gnosis), seda sümboliseerib eraldi hieroglüüf. Meenutan, et ka vabamüürlased kasutasid esimese astme rituaalis sõna "Valgust".

Iidses Süüria-Foiniikia kandis kandis kõrgema valgustatuse tase nime "Shar-Oni tasandik"(valguse orbiidi dimensioon), hiljem unustati algne tähendus ja see muutus Saroni tasandikuks(asub Haifa ja Tel Avivi vahel).
Vana-Egiptuse salakultuskoolide alkeemiaõpetuses peeti valgustatuse saavutamist eriliselt tähtsaks. Protsessis kasutati ka templifilosoofide "projitseerimispulbrit".
See oligi mfkzt, manna, valge pulbriline kuld, filosoofiline kivi. Uus Testament(1Kr10:3) nimetab mannat "vaimulikuks roaks", määratakse tegelikult pühitsetud leivaks(Jh6:31.41).

Järelikult on nüüdsel armulaual koos veiniga antav leib pärit sealtsamast kust obaatki, mida Püha Graal pakkus missal Chretien de Troyes' 12.saj paiku "Perceval ehk Graali lugu".
See kerkis esile 1180a ja pärines templirüütlite keskkonnast. Nii Alsace, Champagne kui Leoni krahv(kellega de Troyes oli lähedalt seotud) olid kõik sama rüütliordu liikmed. Uues Testamendis mainib Paulus, et ka Jeesus ise kasvatati ülempreestriks "Melkisedeki korra järgi"(Hb5:6,6:20).

Sealt oligi ta omandanud õiguse pühal õhtusöömaajal pühitsetud leiba ja veini pakkuda. Paulus selgitab seda suurt privileegi, sest tuli seadustki muuta, et see kehtiks Jesuse kohta(Hb7:11-17), sest tema põlvenes Juudea Taaveti suguvõsast, mille liikmetel oli õigus saada kuningaks, kuid mitte preestriks.
Lapis Elixis(teisend filosoofilise kivi Lapis Elixir nimest) omas ravi ja vananemisvastaseid omadusi Parzivali Graali lugudes, kus on ka fööniksi põlemise ja taastumise seletused. See kõik pärineb egiptlaste "benu linnust"(Heliopolises, algselt kandis nime On, mis on seotud ka päikesejumala valgusega. Oli ka Suure Valge Vennaskonna keskus. Sinna kuulusid Thutmosis III (u1450eKr) käsitöömeistrid, Karnaki Kõrgeima Nõukogu liikmed(39 liiget, nimi tulenes valge pulbriga tegelemisest)).

Sama kivi leiame ka "Iter Alexandri ad Paradisium", vanaaegses mõistujutus Aleksander Suure teekonnast paradiisi(Pairi Daize maale nagu see iidses avesta keeles oli, nii nimetati pärsia valgusejumala Ahura Mazda kuningriiki).

Lühidalt seega pulbriks muutunud fööniks oli tegelikult paradiisikivi(filosoofiline kivi), Moosese manna, mfkzt.
Nüüd räägitakse mingitest kivilahmakatest, mida Moses jaksas hädavaevu mäelt alla tassida. Exodus ei anna ühtegi vihjet kivitahvlite kuju ja suuruse kohta ja juutide kabala lugudes olevat olnud käsutahvel jumalik safiir nimega schethiya mida Moses hoidis peopesas. Kabala pärimus ise on pärit Abrami ajast(u600a enne Mosest), kellele see pärandati. Sünnikohaks annab Genesis Kaldea Ur'i Mesopotaamias, millele kabalistid lisavad Aur Kasdeems(maagide valgus). Abrami tahvlil olnud kirjas "kõik mida inimesed on iial teinud" kui ka "kõik, mida inimene võib iial teada saada".

Iidsed sumerid tundsid seda Saatusetahvli nime all. Selle tõid taevast jumalad Enkil ja Enki (anunnahi suure taevajumala Anu pojad). Enne piiblit varajasemates lugudes kandis seda vastu oma rinda babüloonia jumal Marduk. Hoolimata kabala nüüdsetest tõlgetest oli iidsetes originaaltekstides sõna sappir, kusjuures piibel nimetab safiiri sõnaga leshem.


Järgneb

Kabala peateos "Sefer ha Zohan" (Kirksuseraamat) on ligemale miljon sõna sisaldav rakenduslik pühakirjafilosoofia, tugineb iidsetel juutide pärimustel ja on enamalt kirja pandud aramea keeles. Seda kõnelevad aramealased, kes 13.saj.eKr elasid Mesopotaamias ja hiljem rändasid Süüriasse ja Palestiinasse. See keel oli 500a paiku eKr Pärsia impeeriumi ametlik riigikeel ning umbes 1000a jooksul kasutasid ka juudid seda rohkem kui heebrea keelt.
"Kirikuraamat"on ilmselt kirjutatud rabi Shimeon ben Yohaid poolt ja 1286a Kastiilias sättis selle kogumikuks Moses ben Shem Tov de Leon. Kogumikus on need juurdlevad kommentaarid Toorale (5 Mosese raamatut, tuntud kui Pentateuh), täis juutide seadusi. Kõrvuti Talmudiga on see jäänud Aasia, Aafrika ja Euroopa juudi diasporaades sügavasti austatud raamatuks. Kuningas Salomoni kivi(schethiya) esineb lisaks kabalistlikele pärimustele ka vabamüürlaste Royal Arch'i tõekspidamistes. Talmud(filosoofilised heebrea tekstide kommentaarid, seega sisuliselt kommenteeritud Misna(kordamine), koostatud algselt heebrea ja aramea keeles, varane seaduskoodeks iidsete etnarh(haldur) Jehuda Hanassi komplikatsioonidel. Sisaldab halakha(pärimuslikud seadused) ja tannaim(iidsed tavad ja piibli seadused) tõlgendatud rabide poolt).

Sanctum sanctorum'is, Jeruusalemma templi kõige pühamas paigas, toiminud ta levitatsioonivahendina, seaduselaegas hõljunud 3 sõrmelaiuse kõrgusel täielikus tasakaalus(sealt ka "täiuslikkuse kivi"). Salomoniga on seotud teinegi kivi, schamir("välgukivi").
Sellega olevat Salomon lõiganud valguskiirega kive templi ehitusel, hiljem laskis ta selle paigaldada oma sõrmusesse.
Piibelikes lugudeski mainitakse kive. Esimest korda loeme Exodusest seoses essen'i(rinnaplaat) valmistamisega Aaronile. Sõnade u'rim ja thum'mim tähendusega vastavalt "valgus" ja "täiuslikkus".
Seega on Talmudi schamir(välgukivi) ja schethiya(täiuslikkuse kivi) Teise Mosese raamatu Uurimi ja Tummimi sünonüümid. Vanas Testamendis pole kusagil juttu sellest, et mida nad endast kujutasid, ega mitte ühtegi kirjeldust. Aaronilt läksid kivid edasi tema poja Eleasari kätte. Nende energiat peeti ülivõimsaks. Sellele vihjab ka vabamüürlaste teise astme tseremoonia nimetus(Suur valguseallikas).

Vana Testamendi Esra(2:63) ja Nehemja(7:65) raamatud kinnitavad, et kivide hoidmine jäi leviididest ülempreestrite õiguseks. Peale essen'i(rinnakilbi) kandis ülempreester ephod'i(vöötatud tuunika). Ka kuningas Taavetil oli üll ephod kui ta laeka ees tantsis(2Sm6:13-15). Vabamüürlastel sümboliseerib seda lühike põll.

Tarkuse graafiline sümbol on iidsetest aegadest peale sumeri jumala Enki (Püha Silma isanda embleem) spiraalne ümber saua või puutüve keerdunud madu. Egiptuse Karnaki Valge Vennaskond koosnes Therapeutate preestritest, kes ka ravisid, nii muutus see üleüldiseks sünonüümiks. Vanakreeklastel oli arstiteaduse isa Asklepois, roomlased nimetasid ta Aesculapiuseks. Asklepiose jälgedes käis Hippokrates, kelle pärandatud vanne on jäänud tänini ametivandeks. Siinai loost teame, et Jumal ütles Mosesele "tee endale madu ja pane see ridva otsa".

Vaskmaod on üldiselt vaid ingliskeelsetes piiblites, algses kreekakeelses Septuagintas neid pole, seal on vaid "madu" ja "ritv".
See tuleb aga otseselt keerubitest. Huvitaval kombel noomitakse kuldvasika pärast, aga õpetab tegema madu ja keerubeid?
Ainus järeldus on, et madu polnud uss ja keerubid polnud inglid. Piiblis tähistas madu termin nahash, see on kaashäälikusest sõnatüvest NHSH, ehk "desifreerima" või "teada saama".

Jutustuses Kumranis elanud esseenidest, selgitab Josephus Flavius, et need valgetes rüüdes Therapeutate jüngrid olid teadmised arstimiskivist saanud vanaaja inimestelt. Ülempreestri rinnakilbil olevat olnud 12 kalliskivi(sardikivi(karneool), topaas, punanegranaat, smaragd, safiir, teemant, hüatsint(merevaik), ahhaat, ametüst, berüll, oonüks ja jaspis).
Imelikul kombel puudub rubiin, ehkki nii Hiiobi raamatus(28:18) kui õpetussõnades(8:11) võrreldakse tarkust rubiiniga, millest mingi apsaka tõttu on eestikeelses piiblis "pärlid" saanud.

1960a uuris Theodore Maiman artiklit Charles Townes'i ja Arthur Schawlow' töödest infrapunase ja optilise valguse lainepikkuste juhtimisest ja et neil õnnestus täiustada nähtava spektri üht üksikut võimendatud sagedust. Ainus, mida nad ei leidnud, oli rakendus avastusele, sellest ka nende endi nimetus tööle "leiutis, mis otsib tööd".
Maiman oli vaimustuses ja hakkas katsetama. Ta leidis, et krooni aatomid neelavad rohelise ja sinise valguse, saates välja vaid punast... Just, ta leiutas rubiinlaseri!

Täiustades suutis valguskiir lõigata terast, nagu nuga lõikab võid. Tekkis "light amplification by stimulated emission of radiation" ehk laser.
Juhtus nagu tänapäeval ikka, Maiman jageles 30a patendiõigustega ja Nobeli preemia said teised. Oluline on see, et esimene rubiinlaser nägi välja nii nagu ümber puutüve keerdunud madu!

Inimlikust lollusest on Mosest kujutatud koos käsulaudadega mis sarnanevad vähemalt 3 jala kõrguste hauakividega, kuigi need pidid mahutama vaid 10 käsku. Võrdluseks vanaaja Mesopotaamia paaritollised savitahvlid kus oli tohutult informatsiooni.
Algset sumerite Seadusetahvlit mainitakse juba nendel seitsmel tahvlil, millel oli kirjas "Enuma elis" ("Kui iial..."), see on Genesise eelne loomiseepos, loodud üle 3500 a tagasi. Teose lõpumärkidest selgub, et oli veel üks vanem tekst mingis iidses keeles. Vana Testamendi 1885a revideeritud väljaandes antakse sõna tahvlid tõlgenduseks käsivarrevõrud. Originaalis on kasutatud semiidi sõna tabba'ats, selle tähendus on aga "sõrmused".

Seega on kuningas Jaose talismansõrmus iseenesest "tunnistuse tahvel"(tabba'at), mida varem samastati ka sappiriga.
Savitahvlitelt saab teada, et inimesed hankisid Mesopotaamias vulkaanilisi kristalle ja kutsusid neid nimega an-na(tulekivi). Uurijad on leidnud, et Uurim oli meessoost ja teda peeti Jumala ilmutiseks, Tummim oli naissoost ja esindas taevajumalannat, kaananlased kutsusid teda Anat. Foiniikias oli Barat An-na(kuninglik Anna) ning lõpuks jõudis tema austamine isegi Briti saarte suguharudeni, kus teda tunti nime all Britannia.
Muide, mormoonide õpetustes kujutatakse kui ühtainust objekti(Uurim-Tummim). See on mees-ja naisalge, kui neid laekas kokku viidi, ilmunud Valgust ja Täiuslikkust.

Neljandasse dünastiasse kuulusid ka Hufu(Cheops), Hafra(Chepren), Menkaura(Mykerinos), kellest igaühele on omistatud üks Giza püramiid. Alates Ramsese aegadest katkes seadusliku dünastia vereliin. Tutanhamoni õde abiellus ühe israeliidiga, egiptlastel on aga oluline emaliin ja tema seaduslik pärija, aeg oli lahkuda Egiptusest. Mosese ajal oli isrealiitide ja heebrealaste vahel selge vahe, piiblis on kõik nagu pudru ja kapsad.

Heebrealane tuleb Mesopotaamia patriarki Eeberi (Heber/Abhar, u2480 eKr) nimest, kes elas 6 põlvkonda enne Aabrahami. Iisraeliit on pärit Abrahami pojapoja Jaakobi ümbernimetamisest, kes sai uueks nimeks Iisrael(1Ms35:10-2). Tema järeltulijad said Egiptuses olles(1790eKr) tuntuks kui israeliidid ehk Iisraeli lapsed.
Nime on erinevalt tõlgitud(Is-ra-el=Eli sõdur, Ysra-el=Eli valitseb või võitleb). Paik nimega Luz, kus nimi vahetati, sai endale uue nime Beth-el(Eli maja).

Eli oli Kaananis nimi, millega tähistati jumalat ehk ülevat(nagu El Saddai). Piibli ladinakeelses tõlkes Vulgate võib 48x leida pühakute nimetust El Saddai, alates 1611 on see ingliskeelsetes asendatud "kõige vägevam".

Vanades mesopotaamia pärimustes on vasteks Ilu Kurgal(Suur mäe jumal), sumeri keeles oli El tähendus "see, kes särab".
Sõna juut tuleb sõnast juudalane(Kaanonilõunaosa Juuda järgi), seal segunesid ka lõpuks iisraeli ja heebrea rahvas. Roomlased ütlesid Judaea. Sellest põhja jäi Samaaria ja sellest omakordapõhja Galilea. Iiraeliidid olid elanud juba nii kaua Egiptuses, et neil polnud kokkupuuteid heebrealastega(egiptlased nimetasid habiru). Kümme käsku on kohustuslik meenutus eeskirjadest Egiptuses, mida nad seal väärtustasid, uusversioon vaaraode iidsetest pihtimustest "Surnuteraamatu" 125.loitsus.
Näiteks "ma ei ole tapnud" tõlgiti "sa ei tohi tappa".

Kirik ütleb, et Moses oli juut, aga juute tollal veel polnud, teda nimetatakse heebrealaseks, aga ta tuli ju koos iisraeliitidega!
Vana Testament ütleb, et Moses pole ei heebrealane ega israeliit. Teine Mosese raamat(2:19) ütleb "egiptuse mees". Moses oli mures, et ei suuda end israeliitidele arusaadavaks teha("ei ole sõnakas mees"; "raskevõitu suu ja raskevõitu keel"), ta ei osanud nende keelt hästi. Vaarao Ptolemaios I nõuniku Manethoni teoses "Aegyptiaca" on kirjas, et Moses oli egiptlasest preester Heliopolises. Hiljem paneb Flavius seda pahaks, aga tunnistab samas, et sõjas Etioopia vastu oli Moses Egiptuse armee väejuht. Tegelikult on võti tema nimes, see pole ei israeliidi ega heebrea oma, ehkki on olemas heebrea vorm Mosheh. Teadlaste ühisarvamus on, et Moses tuleb egiptuse sõnast mose(kreeka mosis), mis tähendab järeltulijat või pärijat(nagu Thutmose=Thothist sündinud jne)


Järgneb

Heebrea Mosheh arvatakse olevat sõnast mosche(väljatõmbaja). Väidetavalt andis Mosesele nime vaarao tütar, kes tõmbas kõrkjakorvis imiku veest välja(mo=vesi, uses=veest päästetu, seega Mo-use). Tegelikkuses ei oleks sealne printsess tundnud heebrea keele etümoloogiat, eriti veel kui israeliidid olid elanud seal üle 400a ja ka nende keel polnud heebrea. Ka poleks reaalsuses printsess astunud oma isa tahte vastu. Teiseks, ta polnud ju väljatõmbaja vaid väljatõmmatu(moshiu). Tegelikult on lugu kõrkjakorvist pärit Mesopotaamiast, kus "Enuma elis", "Gilgames" ja Adapa tahvel annavad üksikasjaliku jutu esimesest mehest nimega Adama.

Savitahvlitest koosnevas arhiivis(juba 6.saj eKr peeti seda igivanaks) hoiti selle kõrkjakorvi prototüüpi, millest räägiti "Legendis Sarrukenust", kellest sai hiljem Akadi kuningas Sargon Suur(2371-2316eKr). Ja kui ühe loo järgi käsib vaarao hävitada poisslapsed, ega siis tema tütar poleks õnnis leidja ja last ei antaks ka emale tagasi. Ahmed Osman on põhjalikult uurinud Mosese indentiteeti. Ta on lugenud kroonikatest, et mõjuvõimas israeliit Jusuf-Juja(Joosep) oli vaarao Thutmosin IV ja tema poja Amenhotop III vesiir. Kui Thutmosis suri, abiellus Amenhotop traditsioonide kohaselt oma noorema õe Sitamuniga, et tagada pärimist emaliinis pärandatavat trooni.
Varsti abiellus Amenthop aga Jusuf-Juja tütre Tejega, et omada ka täiskasvanud abikaasat. Otsustati, et ehkki Teje pojal ei teki õigust troonile. Kuna Teje polnud ka seaduslik pärijanna, polnud tal õigust esindada riigijumalat Amonit(Amenit). Seega õukonnaametnikud otsustasid, et poja sündides tuleb see tappa(Teje esimene poeg suri ülinoorelt). Teje leppis sugulastega kokku, et läheb suvelossi sünnitama, ämmaemandad organiseerisid lapsele ammeks Teje vennanaise(Leevide suguvõsast pärit Ti). Jätan vahele siin vaaraode elulood ja mainin vaid, et Sitamun sünnitas tütre Nofretete(ekslikult arvati, et ta ema pole teada. Teda kasvatas Ti(Juja ja Tuja poja Eje abikaasa).

Ilmselt oli Moses(kuninglik mose) Ehnaton. Tema ja Moosese elus on väga palju ühist, Ehnaton oli Egiptusest välja saadetud, peale naasimist, tegi kaks reisi Siinaile(teise reisi ajal toimus just suur israeliitide väljaränne). Peale Tutanhamoni surma, läks kroon tema vanaonule Ejele, kelle abikaasa oli Ti (Ti oli üks ülevatest ehk Yokabar, piiblis kannab nime Jookebed). Muide, Ehnatonil oli ka vend Smenh-ka-ro-on, kes ka lihtsalt "kadus ära", tema venna vaste on Aaron. Neil oli ka õde Mirjam(Meri=armastan egiptuse keeles, kreeka Maria). Pole üllatav seega Meriaton. Epiteeti meri kasutati ka Nofretete kohta.
Polnud ühtainustki terviklikku teksti, mis olnuks kõikidele juutidele kättesaadav. Piibli eri raamatud eksisteerisid vaid individuaalsete tekstidena. Teada on 19 Vana Testamendi raamatut 38 rullkäsikirjana Surnumere ääres. Kokku oli neid maailmas loendamatult. Esimene kogumik üllitati heebreakeelse piiblina juba peale Jeruusalemma alistumist Titusele aastal 70. Tegelikult tehti seda judaismi taastamiseks. Piibel tuleb kreeka sõnast biblia(raamatud, raamatute kogum). Vana Testament pandi terviklikul kujul kirja heebrea reeglite kohaselt vaid kaashäälikutega. Tuli ka kreekakeelne variant laialt levinud helleniseeritud juutide tarbeks(Septuaginta).

4.saj tõlkis heebreast ladina keelde Hieronymus(Vulgata. lad.vulgaris=üldine, tavaline ehk siis rahvalikuks kasutuseks). 900.a ilmus vana heebrea tekst uuel kujul, lisati Mosorah(reeglite kogu), seda tuntakse Codex Petropolitanuse nime all(vanim säilinud eksemplar aastast 916).

"Teise" seaduselaeka ideest haaras õhinal kinni kristlaste vennaskond Etioopias. Nii ilmus(1300aaastail) Etioopias anonüümne raamat "Kebra Nagast"(Kuningate hiilgus), eesmärgiks ajupesu ja õigustus Abessiiniasse tungimiseks ja lood kellegist Menelekist. Tänapäeva teadlased on ühel meelel, et Vana Testamendi kirjapaneku algusest peale kirjutasid viit Mosese raamatut ehk Pentateuhi(Genesis, Exodus, Leviticus, Numeri, Deuteronomium) 5 erinevat inimest ja iga raamat pärineb ka erinevast ajast. Lühidalt, Vana Testament on täielik segapuder üksteise kõrvale lükitud jutustusi, mille omavahel võitlev olemus on tunnetatav Esimese Mosese raamatus, 1:27 jutustab, kuidas Jumal lõi Adama ja seejärel 1Ms2:7 kirjutab taas Adama loomist. Genesises on lausa kaks erinevat loomislugu. Esimest(1Ms1:1-2:4) kirjutas preester(6.saj eKr) keda uurijad tähistavad tähega P.
Teist(1Ms2:5-25) nimetatakse Jahvistiks või J(tema kirjutas Jumala asemel Jehoova). Suuremad autorid on veel Elohist ehk E(ehohim=jumal) ja Deuteronomist ehk D. Vana Testamendi raamatud koostati 6-2 saj eKr.

Umbes 800a pärast Mosese aega antakse Viiendale Mosese raamatule meelega selline kuju, nagu oleks selles kirjapandu otse Mosese suust, et õigustada vägivaldset sissetungi Kaananisse. Ehkki algselt oli ju "Sa ei tohi tappa!", muutus see "hävitab need rahvad su eest ja sina vallutad nad"(5Ms31:3), "sa hävitad nad sootuks"(20:17), "ära tee nendega lepingut ja ära anna neile armu"(7:2).

Huvitav on ka sõna keerub teke, see tuleb tegelikult iidsest semiidi "herub", mis tähendab "sõitma, ratsutama". Õige hääldus on qerub(kverub). Vanades tekstides kujutatakse neid liikuvate troonidega ja seostatakse lendamisega. Need ei kuulunud mitte ühegi mütoloogia ei mingit liiki inglite hulka. Kerub(sõitma) iidne vaste on erub. Siit otseselt Choreb ja Horeb, mis oli ju Mosese püha mäe nimi. Kes ei usu seosesse trooniga, lugegu Psalme 99:1 või 1Sm4:4.
Muide, Hesekiel kirjutab ka rattaid. Taas ilmuvad nad välja Taanieli raamatus(7:9), seekord leegitsevatena.

Ei maksa unustada ka Jesaja raamatut(6:1-2). Ja sellised lood on levinud mitte üksnes Lähis-Ida maades, nendest jutustatakse ka Tiibetis, Indias, Skandinaavias ja mujal. Sellised lendavad vankrid(keerubid) koos neid saatvate seeravitega(leegitsevad draakonlikud abiseadmed) ei liigitatud mitte kunagi inglite hulka. Kas keerub on nagu inglaste engine(ingeny-nutikas seadeldis) näitavad uued avastused. Ja ligineda võisid vaid leviitidest ülempreestrid(Aaron, Eleasar jne) eririietes!

See on ehtne worship(jumalakummardamine) ajaloolises seoses workship'iga(töökojaga).
Etümoloogiliselt on ka ark(kreeka) ja arca(ladina) ju "laegas" või "kirst".
Ladina keelest levis edasi, alguses vanaprantsuse keelde(arche), mis varasel keskajal läks laenuna ka inglastele. Jacobus de Voragine "Kuldlegend", mille 1483 trükkis William Caxton, nimetatakse seaduselaegast testamentide laekaks. Edasi juhtus nii, et arche'ist sai arch ja seejärel arc("kaar", "võlv"), tänapäeval ark. Gootikaga seondus kaare(võlvi) mõistega arhitektuur, arkaad, arhitaav....
To arch andis juba archduke, archangel, archbishop....

Kõik aspektid ühendab Royal Arch, vabamüürlaste embleem(kujundas Laurence Dermott), seal on võlv, mille all seaduselaegas(an arc within an arch), mõlemad ju eraldades kaitsevad(lad.archeo). Kõik olid seotud ka elektriga. Hebreakeelne aron oli algustähendusega "kast", "karp", kitsamalt mõeldi selle all kogumiskarpi, mille sõnatüvi tuli tegusõnast korjama-koguma. Tegelikult kogus see energiat ja võis selle vallandada.(kui Uurim ja Tummim olid kohal).
Seda nimetati Valguseks ja Täiuslikkuseks, mis oli Suur Arhondi(vanakreeka archon=vibu, kaar, hiljem läks termin üle Ateena kõrgemale kohtunikule) Õigusemõistjaid arhonte peeti kõiksuse valitsejateks. "Arhonite põhiolemus"(vanakreeka tekst), jutustab Loomise sõjavankrist, mis olevat tõusnud Kaose kohale ja selle vankri nimi oli Keerubid.

Piiblis on 5 nimisõna kulla kohta(zahav, paz, ketem, harus, s'gor, ophir,baser).
Zahav tahor oli puhas kuld. Seaduselaeka, õigemini meenutuslaeka, lepituskaane kohta on öeldud, et seda kattis kuld(ääristuseks ka pärg) ja mõõdud on küünardes(2,5x1,5), kuna 1 küünar = 18 tolli, saab seega 45x27 tolli(u113x68cm). Pärimused annavad kaane paksuseks vaks(3,5 tolli=u 8,25cm).
Kulla kaalu väljendatakse troikaalus(Ingl.süsteemis), kus 1 troi-unts = 1,097 avoirdupois untsiga(u31,10g).
Küljepikkusega 11,7mm kullast kuubiku kaal on 1 troi-unts. Seega oli kaanes umbes 39581 sellist kuubikut ja see pidi kaaluma 1231kg(10,5 milj US dollarit). Maailma Kullanõukogu järgi on 24-karaadine kuld erilise tihedusega(19,32g/cm kuubis), selle järgi tuleb seega 1224 kg(1 tonn=2240naela/1016,05kg).
Piiblis kandsid laegast kanderaamil 4 või 8 meest, kas levitatsioon?

Sõna tüvi on ladina levis(kerge, vastand on gravis). Mõistel levis on ka iidne assotsiatsioon Leevi soost preestritega(leviididega).
Teise Mosese raamatu loendist(lisaks sise- ja välisvooderdusele, rõngastele, keerubitele) leiab veel kuldpärjaga laua, suitsutusaltari, suure plaadi, 7-harulise küünlajala, kellukesed, rinnakilbi(kettide ja manustega) jne jne.
Muide, selles regioonis polnud ühtegi kullakaevandust, seal leidus vaid vaske ja türkiise. Torino Museo Egizio valduses on papüürus-maakaart tolleaegsete kullakaevandustega Hammati vadis. Tähtsad kaevandused on Niiluse ja Punase mere vahel, Nuubia kõrbes(Halfa vadist idas) ja Niiluse 3-da kärestiku juures.


Järgneb

Ajaloos on vanaaja riikides kuld ikka oluline olnud. Pärast Rooma impeeriumi varingut vähenes Lääne-Euroopas kullahuvi ja taastus alles Peruu kulla avastamisega. Sealne kullassepakunst oli väga kõrgetasemeline(Chavini käsitöölised, Nazca kultuur(6.saj.eKr), Chimu kultuur(u1150)). Inkad võtsid selle kõik üle oma eellastelt ja tundsid ka vahavalu, filigraantehnikat, oskasid teha kullatraati, plaatisid meisterlikult ja kuldasid. Päikesetemplis olid seinadki kaetud kullaga ja aedu kaunistasid puhtast kullast loomad, taimed, linnud ja puud.

Ka asteegid olid väga osavad. Pärast üle 3000 aastaste kultuuride hävitamist konkistadooride poolt, tekkis probleem, et Euroopas puudusid teadmised isegi kulla kaevandamise kohta. Appi tuli Aafrika(Kullarannik), leiti Brasiliia, Transilvaania, Sotimaa ja Venemaa kullapiirkonnad.
Peeter I võttis kasutusele kulla arhitektuuris nagu tehti muistses Egiptuses. Ameerika ja Austraalia maardlateni kulus veel aega...

Vana-Egiptuses oli kuld laialdlaselt kasutuses, tänapäeval, mil oleme kullaga "üle ujutatud", on seda vähe näha. Maailma Kullanõukogu andmetel moodustas enne 1848a maapõuest toodud kuld ainult 10% maailmas eales kaevatud kullast. Me psüühikas on juba kiiks, et kuld on mitte üksnes hea materjal tehnikas, vaid on eelkõige hea ja suursugune. Vahe on selles, et iidsed kultuurid teadsid, et miks kuld on tähtis, tänapäeval seda kaevandatakse, valatakse kangidesse ning tapetakse tema nimel, et siis see kõik peita maa-alustesse keldritesse

Vanasti tehti kullast, hõbedast ja elektronist(kulla ja hõbeda sulam) müntegi.
Seaduselaegas on ikka olnud paljudele inimestele oluline, mitte sellepärast, et see sisaldas 10 käsku(mida seal tegelikult pole kunagi olnud), vaid sellepärast, et see oli mõistatuste võti mõistmaks saladust, milles ülim tegur oli kuld. Tuletan meelde kuldvillaku legende, mida iga vana rahvas jutustas oma moodi. Sealt ka Argo nimi. Kreeklased ütlesid, et tuli ehitaja järgi(Argus-valvaja, kaitsja). Kreeka variandis külastati ka Electrise saart Valtiki meres. Meenutan, et electron tähendas merevaiku. Teati, et selle hõõrumisel tõmbas ta oma külge paberitükikesi ja muudki. Sellise nähtuse kohta kasutati terminit electrikus, viimasest tekkiski tänapäeva "elekter".

Juba 1598 andis filosoof Salomon Trismosin välja "Aureum Vellus"(Kuldvillak), kus tõestas, et krussis villaga mütoloogiline jääranahk oli tegelikult nahk pärgamendi tähenduses.
Muide, ka inglise fleece tuleb keskülemsaksa sõnast vlus, mis tähendab lambanahka. Ka sajand hiljem leidis Fulcanelli, et "muistend kuldvillakust on varjatud tähendusega lugu..."

Tänapäeval on teada, et juba 2.saj.-il kirjutas Charax Pergamonist pärgamendile kullaga kirjutamise kunstist, antiiksest teadusest chrysographia. Ka mütoloogias mainitakse tihti kuldseid tunnustus-rullraamatuid(kasvõi lugu Nephelest, kes andis oma lastele Phrixosele ja Hellele selle), mis oli kullaga kirjutatud lambanahale. Vanad tekstid on ühel meelel, et kuldne rull ja kuldvillak on üks ja seesama. Naxagoras väitis, et need on ka Hermese smaragdtahvli sünonüümid. Vanadest heebrea- ja araabiakeelsetest allikatest tõlgitud 12.saj. ladinakeelne teos "Turba philosophorum" väidab, et Moses oli Hermese õpilane.




Kulla muundamist nimetati koguni Mosese-Hermese kunstiks. Seda väidavad 3.saj. traktaadid ja ka Ibn al-Nadimi teos "Kitab al-fihrist"(registriraamat) ja 12.saj. Hispaania juudi Abraham Ibn Ezra piiblikommentaarid ning isegi Johann Kunckeli töö "Alchymica"(alkeemia).

Vanad tekstid on alati ühel meelel, et kuumutamisel kuld sulab ning edasisel põletamisel see tõmbub mustaks ja muutub pöördumatult. Seepärast on Teise Mosese raamatu(32:20) tavatõlgendus eksitav seni, kuni saadakse teada monoatomaarse pulberkulla füüsilistest omadustest, mida on võimalik saada kaarlambi leegi abil electrikuse jõul. Vastavalt kabala õpetustele peitub kogu keerubite mõistatus alkeemia põhimõtetest arusaamisel nii, nagu seda on märgitud salateaduste tekstis piibli Hiobi raamatus(28:5-6) "Maast kasvab leib, aga selle sügavused pööratakse tulega pahupidi! Selle kivid on safiiride asukohas ja seal on kullatolmu".

Seda on kommenteerinud isegi Goethe ja 86/252 Blake. Vana Testamendi Õpetussõnade raamatust leiab terve hulga õpetusi, mida omistatakse Salomonile, ta võis neid muidugi kasutada, aga tegelikult on need egiptuse algupära. Täpsemalt öeldes egiptuse mõttetarga Amenemope kirjapanekute pea sõnasõnaline tõlge heebrea keelde(originaal asub Briti Muuseumis). Nüüdseks on teada, et Amenemope laenas neid palju varajasemast teosest "Ptah-hotepi tarkused" ja need pärinevad ajast üle 2000a enne Salomoni aega.

Ka vabamüürlaste vanad kroonikad sisaldavad ühte dokumenti aastast 1450, milles on kirjas iidsete kutseoskuste reeglid. 1861a kirjastas selle ka Richard Spencer ja toimetaja järgi kutsutakse seda Matthew Cooke'i käsikiri. On leitud ka vanainglise keelne tekst, et teadustele, millele toetuvad vabamüürluse põhiideed, panid aluse Lemeki pojad ja tütred(Jaabal, Juubal, Tuubal-Kain, Naama(ka 1Ms4:19-22)), Lemek oli neljas põlvkond pärast Kaini poega Hanokit(1Ms4:17-18).
Tekstist loeb, et "on olemas kaht liiki kivisid järgmiste omadustega: üks neist ei põlenud iial tules(marbyll)...., teine...ei uppunud vees(latres)..."

Neid nimesid on kasutatud ka Flaviuse 1.saj.teoses "Juudi muinsused", kus paraku on tõlkijad nimetanud nad ekslikult sõnadega "tellis" ja "kivi".
Ka Vana Testamendi ingliskeelsetes tõlgetes on astutud samasse ämbrisse, lisaks on seal sõna "piilar", mis algtekstis on kaks erinevat vanaheebrea sõna(ammud ja mazzebah). Esimene tähendas küll nii arhitektuurilist sammast kui ka suitsusammast. Teine oli aga steel või altarikivi. Ja nõnda nimetatakse ka kivi, mida Jakob kasutas pea all padjana ja mille ta seadis püsti Peetelis(1Ms28:18).

Esimene võis olla kivina marmor või mingi muu kristalliline kivim. Teine sa kirjanduses väära kuju(laterus) ja teda hakati pidama latriidiks(punane rauasisaldusega savi). Tegelikult on latres'i olemus sama tundmatu kui sappir'i oma, vabamüürlaste arvates oli mingit tüüpi metall.

Ehkki Thothi kummardati Egiptuses omaette jumalusena, oli ta pigem kõrgeima astme jumalate kirjutaja ja käskjalg. Sellepärast seostasidki kreeklased ta Hermesega(roomlaste Mercurius), kes kandis heeroldikeppi Asklepiose keerdus maoga. Ta on levinud paljudes kultuurides, tõlgendusi on olnud erinevaid, kuid alati on ta seotud tarkuse, alkeemia ja vaimsete püüdlustega.

Chenoboskino gnostikute teos jõuab ka Ogdoadi mõisteni, mis palastab Enneadi. Ogdoad(kaheksakordne) vastab tähtede taevale väljaspool iga planeedi oma taevast ja Ennead(üheksakordne) on maailmakõiksuse suur ja kaugeim taevas. Planeedi Maa taevast kutsuti Hebdomad(seitsmekordne).
Thothi kultuse keskus asus Hemenus(El Eshmunein), see oli Ogdoadi linn, mida personifitseerisid 8 jumalat(4 mees- ja naisjumalate paari) - Nun ja Nunet, Heh ja Hehet, Kek ja Keket ning Amon ja Amonet.
Thothile omistati 42 raamatut, mis sisaldasid "terve maailma kogu tarkust", paljud täis kõrgemat maagiat. Hermes Trismegistose nimest tulenevalt nimetatatakse alkeemiat hermetistlikuks kunstiks(nagu ing. hermetic - hermeetiline; alkeemiline; maagiline) ning Vana-Egiptusest tuntud hermeetilist klaasisulatamise tehnikast on tänapäeval termin "hermeetiliselt suletud klaas".

Alkeemia tuleb aga araabiakeelsest al-khame(pimedus) ja seda defineeritakse kui teadust, mis saab jagu pimedusest.
Alkeemiat seostati ka Khemiga Mendesest, keda kujutati kitsena ja identifitseeriti kui Paani, Kaljukitse või langenud ingli Azazeliga. Muide, 2.saj.eKr kirja pandud, kuid Vanast Testamendist välja jäetud Eenoki raamat nimetab Azazeli valvuriks, mis vanakreeka keeles on argus. Eenoki raamat ütleb, et Azazel tegi inimestele tuntuks "kõik metallid ja nende töötlemise kunsti".

Smaragdtahvli säilinud tõlked on pärit 8.saj.(alates moslemist filosoofist Jabir Ibn Haijan, kes kirjutas ka Ta'ifat Fthaghurus koolkonnast). Apollonidis Tyanast(Balinos) leidis käsikirja ja seda on kasutanud paljud, kuulsaim neist sir Isaac Newton.
Thothi raamat, nimi kasutusel veelgi tarokaartidel, hävis märatsevate kristlaste marodöörsuses(a391) koos paljude teiste tekstide ja üle poole miljoni hindamatu teosega ajaloost, ning teaduslike ja filosoofiliste teostega.
Vaimselt pimeda piiskopi Theophilusega eesotsas tungis vaimust vaevatud pööbel Serapeionisse(kuulus Aleksander Suure raamatukogu juurde), kus hoiti ajalooliseid uunikume, ning kõik põletati, et teha ruumi kristlikele valestitõlgitud usuteostele. Sellest üksikasjalikult allegooriliselt kirjeldav kuulsaim teos on ilmselt Nicolas Flamelli "Livre des figures hyeroglyphiques".
(raamat on internetist vabalt saadaval prantsuse k.)

Uurides JHVH (Jahve) olemust, rõhutas Ziegler, et "tekst ilma kontekstita on lihtsalt otsitud ettekääne".

Müstikute ja vabamüürlastegi pärimustes oli õpetus Jumal Arhon, Arhitekt ja Arhetüüp, kes elas kohtumõistmise majas nimega Arheion. Ei hakka enam siin mainitud asju pikemalt kordama, nimetan vaid, et leviit Piinehas(Eleasari poeg) sai töölepinguks "igaveseks preestri ameti"(4Ms25:11-13). Tänapäevast vahele niipaljukest, et Amarna vastas üle jõe asub nüüd linn Mallawi(tõlkes leviitide linn).

Kes on sattunud Kuningate orgu, on ilmselt marssinud ilma tähelepanu pööramata mööda Sipta hauakambri sissekäigust märkamata Maati, kes tiibadega katsid jumalalaegast. Maat, tõe ja õigluse jumalanna, oli Ra tütar. Ka tema tegeles õigusemõistmisega, kuigi palju vähem vägivaldselt. Ta kaalus "kõikuvat tõde" linnusule abil. Varaste vaaraode hingede suundumisel hauatagusesse ellu, pani matusejumal Anubis nad proovile Maati õigustmõistva sule abil. Siinai platoo on alati olnud tormine regioon, taevas täis elektrit ja tihti näeb seal Elmo tulesid(olemuselt huumlahendus). Meenutan, et õhk koosneb molekulidest, need aatomitest, need elektronidest ja prootonosakeste kobaratest. Kõrgepingevool rebib elektronid ja prootonid üksteise küljest ja gaas muutub hõõguvaks seguks. Plasmalahenduse värv sõltub asjasse segatud gaasi tüübist(Maa atmosfäris üldiselt sinakaslilla). Erinevalt keravälgust on Elmo tuled seotud objektidega mis neid ligi tõmbavad. Nad särisevad, pritsivad sädemeid ja praksuvad tulena, ehkki on kuumuseta ja ei põleta. Ka Mosese põõsas tegi nii(2Ms3:2). Meile jõudis nimi laevade vahendusel, sest Püha Elmo(u.a.300), jutlustas tormide ajal, tuntud ka Erasmusena.

Tuletan meelde, et jumalad elasid alati kõrgetes kohtades ja teenistuse ajal pidi alati kingad jalast võtma(staatilise elektri vältimiseks). Elekter looduslikuna oli vanaaja inimestele hästi teada.


Järgneb

Juuda-egiptuse papüüruses "Päikesejumal Zeus, kuningas Adonai, jumal Jaooue" öeldakse, et täishäälikuteta JHVH hingushääldus kõlanud nagu "iauooe" ehk sosistades nagu "he-eue".
Olulisem on ilmselt see, et osati jhvh jõudu ja hiilgust püüda ja võimendada. Alati on elektriga tegelenud mõni mägedega seotud jumal. Keeleteadlane O'Brien' uuris muistse sõna El päritolu ja tuletisi. Sellega tähistati jumalat või ülevat olendit(El Elyon, El Saddai,......).

1938 uuris W.Koening kummalist savikruusi vanusega umbes 2240a. Tänapäeval teavad kõik, et see oli elektripatarei, mille toimimiseks on vaja happelist vedelikku(äädikas). W.M.Gray tegi sellest täpse koopia ja sidrunhappega saadi voolu pingega 2V. Nii, et Alessandro Volta tegi parimal juhul taasleiutise. Ammu on teada ka, et sumerlased galvaniseerisid vasknõusid hõbedaga.

Luksorist põhjas leiab Dendera templi, põneva maa-aluse krüptiga. Paljud väidavad, et sinna maeti Osiris. See on Hathori teine tempel. Hathor oli kõige varasemas kunstiteoses, mis Egiptusest leitud, kuulsal rohelisel kiltkivist Narmeri paletil(rohkem kui 3000a eKr). Ja ta on ainus jumalanna, keda on kunagi kujutatud otsevaates.



Lõunapoolse kambri seinu katavad piltreljeefid, mis egiptoloogid võttid aastakümneteks nõutuks. Osadel piltidel hoiavad preestrid käes pikki õhupallilaadseid asju, nende sees on maod. Ilmselt kerged "õieputked" on lootusevarrest kaablite abil ühendatud kastiga, milles istub Heh(lõputu maailmaruumi jumal). Kui lõpuks tehnikamehed pilte nägid, siis ütlesid kõik kohe, et see on suletud anum, kus elektronid voogavad elektroodide vahel(vaakum või ioniseeritud gaas).

Hiljem leiti, et madusid tähistavat hieroglüüfi sai tõlkida sõnaga seref(hõõgus, leek).
Nüüdseks ollakse üksmeelel, et seadet toetav "ilupost" on kõrgepingeisolaator djed-piilari kujul. Djed on seotud mõistega toetama ja sellised piilarid on koos ankh'idega egiptuse kunstiesemetel laialt levinud. Kujult sarnanes ta mingil määral süüteküünlaga või isoleeritud elektroodiga. Mütoloogias sümboliseerib see Osirise selgroogu, keda on kujutatud ka djed'ina(1370 eKr) Huneferi papüürusel. Meenutan, kõiki neid arca, arch, arc, ark, arkaad jne sõnu on erinevates keeltes. Võlvkaaregi kuju on pärit vibult(arcus) ning erialase terminina(arc) kaarlahendust kahe elektroodi vahel. Nii, et ark-light(seaduselaeka tuli) ja arc-light(kaarlamp) on sünonüümid.

Nii, et kui sir Humphrey Davy asetas 1822a süsinikupulkade vahele kaarleegi, polnudki see esmaavastus, muide, mainitud mees palkas oma abilisena tööle ka noore raamatuköitja Michael Faraday. Tehnika vajas ka kondensaatorit, mille leiutas Pieter van Musschenbroek, ka see oli antiikmaailmas teada.

Kahtlejatele meenutan Vana Testamenti. Teine Mosese raamat (37:1-2) ütleb "...Betsaleel tegi akaatsiapuust laeka...Ta kardas selle puhta kullaga seest ja väljaspoolt".
Ja (2Ms37:7) jätkab: "Ta tegi kaks keerubit..."

See on tüüpiline üliõpilaste katse klaaspurgiga, mille korki läbistas vasktraat...
Ja voolukaarega töötlus ongi see protsess, mida tänapäeval kasutatakse selleks, et saada monoatomaarset kõrgspinnilist kulda-seda, mida kutsuti kunagi mfkzt või sem-an-na.

Entsüklopeediates on harilikult, et plaatinarühma metallid pälvisid laiemat tähelepanu alates 19.saj. ja tuntuim neist on pallaadium. Seda kasutatakse kullassepakunstis ning pallaadiumi ja kulla sulami üldlevinud nimetus on "valge kuld".
Seda metalli leiti esmalt Brasiilias, hiljem Californias ja Uuralites(nime sai asteroid Pallase järgi).
Ka iriidiumi, osmiumi ja roodiumi tuvastamiseks antakse 1803, 1843 järgnes ruteerium.

Tänapäeval kasutatakse laialdlaselt kirurgia-, optika- ja hambaraviinstrumentide, metallisulatustiiglite ja termoelementide, mootorilaagrite jne jne valmistamisel. Ometi on nüüdseks kaugesse aega eKr ulatuvatest leidudest teada, et nende metallide erilised omadused olid teada. Iriidiumkristall(plaatinarühma metallist muundatud kujul) kumab läbipaistvalt ja värviliselt nagu vääriskivi. Sealt ka nimi(iris=vikerkaar). Aga iriidium on ju Maa-väline metall, mida meile toovad meteoriidid, ning see võib moodustada omaenda haruldlase klaasja kivimi, mida vanasti nimetati sappiriks.

See oli schetiya(taevakivi), mis olevat asunud Jeruusalemma templi all(nagu kinnitavad vabamüürlaste vanad paberid). 1968a kaevati välja kullatöötlemise töökoda, mis kuulus legendaarsele Kroisosele, kes oli Lüüdia(Lääne-Türgi) kuningas 6.saj keskel eKr.

Leidudest on võimalik pikemalt lugeda "King Crosus Gold". Avastused olid nii hämmastavad, et kui keegi oleks selliseid asju varem rääkinud, oleks ta välja naerdud. Seal kasutati plaatinarühma metalle väga oskuslikult. Muide, ehkki plaatinarühma metallid kuuluvad ühte rühma, on igal rühma liikmel erinevad omadused. Näiteks plaatina, pallaadium ja roodium lahustuvad sulakullas, iriidium, osmium ja ruteenium aga mitte. Tänapäeval kasutatakse nende eraldamiseks elektrolüüsi. Alles hiljuti olid teadlased hädas ja leiutasid keerulisi meetodeid lisandite eraldamiseks kullast. Seda oskasid aga antiikrahvad teha. Ja milleks oli vaja üldse neil kullast eemaldada tühiseid koguseid vaske, hõbedat ja plaatina metalle?
Ja kuidas nad üldse teadsid, et need seal on?

Tänapäeval reastati esimene korrastatud tabel 63 elemendist alles nende aatomkaalu alusel. Aga isegi Vanas Testamendis on seitse erinevat nimisõna kulla kohta(zahav, paz, ketem, harus, s'gor, ophir, baser). Näiteks zahav tahor("puhas kuld") esines seaduselaeka kaane valmistamise täpses kirjelduses. Lisaks elektrolüüsile saab lisandeid kullast eraldada ka kupellimisega, seda kasutasid ka münditootjad. Ebapuhas metall sulatati koos pliiga ja allutati sulatusahjus kuumale(1100 kraadi C) õhutõmbele(plii oksüdeerus koos põhimetallidega ja kuld eraldus). Hõbedat eraldati kullast "lahutamise" teel(kasutati happelisi soolasid: keedusoola, salpeetrit, puhast väävlit, antimonsulfiidi). Plaatinarühma metalle need aga ei puudutanud, alles lähiminevikus elektrolüüsi kasutades saadi tulemust. Aga lüüdlased tegid seda juba 2500 a tagasi!

Mesopotaamia ja Egiptuse iidsetes tekstides mainitakse kulla kvaliteedi määramist ja puhastamist. Ainus tehnoloogiat puudutav märge on, et seda tehti tule abil. Mesopotaamiast on leitud kuldfooliumiks töödeldud lehtkulda(3000eKr), milleks pidi olema tehnoloogia igapäevaseks kasutamiseks. Samuti plakeeriti puhta kullaga ka madalama kvaliteediga kuldkujusid. Platon ja Plinius nimetasid plaatinametalle sõnaga adamas, palju aastaid ei saadud sellest aru, sest keegi ei julgenud oletadagi seda. Muistses Sumeris nimetati plaatinarühma metalle an-na(tulekivi). Vanaaja kirjeldustest lugedes säravalt hõbedasest värvusest, püüdsid keskaja meistrid tõemeeli soolade, väävli ja salalahustega pliist kulda saada.

Iriidium on Maal üliharuldane, kuid geoloogid on avastanud seda 30x normi ületavates kogustes maakoore kihtides, kuhu see sattus meteoriitidega. Sellest on dokumentaalfilm "Cosmic Bullets".

Ka suured oskustemeistrid töötlesid vabalt metalle ja need viidi "ülimasse" olekusse sem-an-na(ülespoolne tulekivi). Huvitaval kombel on maavälist metalli iridium ka meie kehades. Teadlaste väitel koosneb 5% ajukoorest kõrge spinniga iriidiumist ja roodiumist.
Kui üldfilosoofilised mõlgutused vahele jätta, siis "ülim" tähendab tänapäeva keelde teadlaste tõlgituna just "kõrge spinniga".
Normaalsel aatomil on varjestus, positiivne kiirgus tuumast. Ainult välimised elektronid jäävad välja. Kõrge spinni olek on siis kui kõik elektronid on "kupli all".
Tavaliselt tiirlevad elektronid ümber tuuma paarides, igas paaris üks edaspidi ja teine tagurpidi pöörlev elektron. Kõrgspinniga tuumas hakkavad elektronid pöörlema samas suunas. Täieliku korrelatsiooni puhul kaob ka metalliline olek ja tekib valge monoatomaarne pulber. Jätan vahele pika ja keerulise omaduste muutumise ning kaalu kõikumised. Mainin vaid lõpptulemust, et pulbri optimaalne kaal on tegelikult 56% selle metalli kaalust, millest ta on muundunud. Aga 44%?

Sellest saab puhta valguse ja translatsiooni väljaspoole füüsilist tasandit, valgusvälja dimensiooni, mida muistsed nimetasid Shar-Oni tasandiks ehk Mfkzti väljaks. Nullkaalu tasandil muutuvat aine ise nähtamatuks ja kaalutuks. Lisaks ka anum, milles see asub, hakkab kaaluma vähem kui algselt. See klapib Aleksandriast pärit tekstiga("Taevamanna").

Juba 1970-date lõpus tehti katse demonstreerimaks müstilist valget pulbrit vabaõhutingimustes, ilma vaakumi ja inertgaasideta mida katsetati konteinerkatsetes. Selle käigus kadus momoatomaarne aine täielikult valgusplahvatuses. Sähvatus oli tohutult ere, asjad jäid kõik terveks ning ka otsa peale seisma pandud pliiats jäi püsti(üksikasju saab lugeda D.Hudsoni loengust).

See nagu Mosese nähtud põõsas(2Ms3:4), mis oli leekides aga ära ei põlenud. Scientific American tellis 1995a mai numbrisse artikli ruteeniumist seoses inimese DNA-ga. Seal kirjutati, et kui üksikud ruteeniumi aatomid paigutada DNA lühikese ahela mõlemasse otsa, siis muutub see 10000x juhtivamaks. Tekib ülijuht. Juba varem olid keemikud oletanud, et topeltheeliks võiks tekitada väga suure juhtivusega raja piki molekuli külge. Ülijuhte kasutatakse nüüd aju skaneerimisel, ilmselt õpitakse nii ka mõtteid lugema, katsetused igatahes on edukad.

Ajakiri Platinum Metals Review on regulaarselt avaldanud artikleid nende metallide kasutamisest vähktõve raviks(kasvajate puhul, mida põhjustab rakkude ebanormaalselt kontrollimatu vohamine), plaatinaühendi kasutamine tekitab deformeeritud rakuga resonantsi. Bristol-Myers Squib teatas peale uuringuid, et ruteeniumi aatomid mõjutavad DNA-d, korrigeerides väärarenguid vähirakkudes. Momoatomaarne kuld ja plaatinarühma metallid koosnevad tegelikult "hiilivatest aatomitest" ning on tõestatud, et inimorganismi rakud on üksteisega ühenduses hiilivate aatomite abil valguslainete süsteemi kaudu.

Moodne teadus ütleb, et monoatomaarne ruteenium resoneerub DNA-ga, lammutab heeliksi lühikese osa ja taastab selle parandatult. On teada, et iriidiumil ja roodiumil on organismi vananemise vastaseid omadusi, ruteeniumi- ja plaatinaühendid aga mõjutavad DNA-d ja rakukeha. Monoatomaarses kõrgspinniga olekus kuld ja plaatinametallid võivad aktiveerida sisenõrenäärmete süsteemi nii, et teadvus ja võimed saavutavad erakordse tasandi.

Arvatakse, et kõrgspinniga kullapulber mõjutab ka käbinääret suurendades melatoniini eritumist ja iriidiumi monoatomaarne pulber ajuripatsis suurendab serotoniini moodustamist.
Muide, käbinäärme toodetavat hormooni õnnestus eristada alles 1968a ja see sai nimeks melatoniin("öötööline" - melos=must, tosos=töö). Inimesed, kel on selle kõrge tase, reageerivad tugevalt päevavalgusele, seetõttu on nad öised töötegijad. Melatoniini kutsutakse "pimedushormooniks", mis moodustub öösel ja pimedas(ka pimedatel on selle tase kõrge ja see teravdab muid meeli). Rohke loomuliku valguse käes viibimine vähendab käbinääret. Jätaks siin vahele meedikute ülevaate antioksüdandi tekkimisest ja ütlen vaid, et see mõjutab positiivselt vaimseid omadusi ja pidurdab vananemist.


Järgneb

Ja kuidagi oli see inimestele tuhandeid aastaid tagasi teada. Räägiti nii "valguskehadest"(egiptuse ka) ja et valguskeha põhitoit on sem-an-na. Imelikul kombel teadis seda käbikujulist maisitera suurust organit aju keskosas ka prantslasest filosoof ja optik Rene Decartes, pidades seda "hinge asukohaks"- punktiks, kus vaim ja keha ühinevad.

Ka vanad kreeklased arvasid nii, Herophilos kirjeldas käbinääret kui organit, mis reguleerib mõtete voolu. Ja müstikud Kreekas kõndisid ringi sümboolsete keppidega, mille otsas olid männikäbid. Ka Vana-Mesopotaamia preestrid hoidsid männikäbisid peos(tähistas ülimat mõistust). Assüüria reljeefidel osutasid käbidega kuningate pea suunas. Teadjamehed, keda kujutati kotka-, greifi- või kalakujuliste peakatetega, kutsuti Apkallu tarkadeks(sumeri abgal andis tuletisena akadikeelse termini, mis tähendas "ülim juhendaja") üleloomulike võimeid tähistas kujutisel 4 tiiba.

Anunnakide ajal oli 7 Apkallu tarka, kelle oli ametisse pannud sumeri jumal Enki. Need olid Uanadapa, Uandugga, Enmeduga, Enmegalanna, Enmebuluga, Anenlilida ja Utuabzu.
Lisaks männikäbile(pinus brutia), olid käbinäärme sümbolid(männikäbisid nimetati mullilu-puhastajad), kandsid Apkallu targad ka väikeseid ämbreid(banduddu) ja kui nad ei teeninud parasjagu kuningat, kujutati neid sünnitaime(kiskanu-puu) eest hoolt kandmas. See püha taim sümboliseeris kuningate surematust. Babüloonias kutsuti Apkallu valvurit alad'iks, araabia maailmas aga oli nimetus dzinn(djinni ehk jinni- kaitsevaim), millest tekkis prantsuse keelde genie(geenius, suurvaim). Nendest kaitsjaid väljendavatest sõnadest - alad ja djinn - koosneb Aladdin.

Palju reljeefe on leitud Assurnasirpal II paleest, sealt leiti ka Assurbanipali suurepärane raamatukogu(Piiblis oli Nimrud. 1Ms järgi Kalhu(Calah), vägeva küti Nimrodi linn).



Targad olid suguluses varasemate ülematega. Kaua vaieldi, et mis oli ämbrikestes, sealt sõid kuningad toitu(u2000eKr käsikirjad). See oli puhtsümboolne puu, sünnitaim, selle taimega on seotud ka Mesopotaamia gra-al(erakordselt oivaline nektar), mida kutsuti Jumalate Kullaks ja mis oli ühe egiptuse jumalanna Hathori tiitlitest. Seega on kindel, et see oli mfkzt.

1416a 22.nov. kirjutas Nicolas Flameli oma vaimses testamendis "Sest see argent vive, mis ühendati päikese ja kuuga, muutus algselt taimeks.....ja pärastpoole riknemise läbi madudeks....sellest sai täielikult kuivatatuna ja kuumutatuna peenike kullapulber, mis ongi Kivi".

Flameli on suur erand alkeemikute reas, ta alustas leivateenimist dokumentide ümberkirjutajana ning selle käigus sattus vanaaegsele vaskköites raamatule, mille autoriks oli juudi filosoof Abraham. Ta ostis 2 floriini eest raamatu ära ja uuris seda 20 aastat, enne kui hakkas seda praktikasse rakendama. Tulemused olid nii edukad, et ta sai väga jõukaks. Elu lõpu poole asutas ta mitu vaestemaja ja kabelit Pariisis ja Boulogne'is, kus temast räägiti kui suurest heategijast.
( Korralik lugemine inglis k. oskajatele )

Kuld on traditsiooniline kuningavõimu sümbol, männivaik aga on iidsetest aegadest tähistanud käbinäärme sekreeti(melatoniini). Männivaiku kasutati koos viirukipuu(Boswellia) mahlaga lõhnaviiruki(preestrite suitsutusaine) valmistamiseks. Ka Graali dünastia preester-kuningate traditsioonilised ained olid kuld ja viiruk, samuti mürr(kummivaik, mida meditsiinis kasutatakse rahustina), mis sümboliseerib surma. Gardner'i järgi tähistas vanaajal kõrgemaid teadmisi sõna daäth(sellest ka inglise death) ning mõisted tomb(haud) ja womb(emakas) peeti vastastikku vahetatavateks ja üksteist toetavateks kõrgemate teadmisteni jõudmisel. Scholem'i järgi tähendas semiidi sõna da'ath nii gnoosis kui tõelised teadmised.

Uues Testamendiski kirjutatakse, et hommikumaa targad(Mt2:11) tõid Jeesusele kolme ainet(kuld, viiruk, mürr), tunnustades ta sedasi õigusjärgseks Kulla Maja dünastia preester-kuningaks. Käbinääre on küllastatud igavikulistest ideedest ning võimaldab luua individuaalseid kontseptsioone. See on mõtlemisorgan, mille abil me omandame sisekaemuse ja saame seetõttu igavikulised ideed muuta maiseteks arusaamadeks. India meisterjoogad seostavad käbinääret ajna chakraga(sanskriti ajna=käsk, chakra=ratas). Tsakrad on energiaosakesed, mis vastavad igale endokriinsüsteemi näärmele ning joogad usuvad, käbinääre võtab vastu ja saadab laiali õrnu vibratsioone, mis kannavad mõtteid ja psüühilisi ilminguid(endrokriin- ehk sisenõrenäärmed, mis on saanud oma nime kreeka tegusõnast "virgutama", on juhadeta näärmed, mille nõre eritub otse vereringesse).

Nääret nimetatakse tarkusesilmaks ning mõistuse, teravnenud eneseteadvuse ja sisekaemuse tsarkaks, mis annab intuitsioonil põhineva selgeltnägemise võime. Puberteedi algust juhib otseselt käbinääre ning melatoniini moodustamine on kõrgpunktis just lapse- ja teismeliseeas. Nüüdisteadus ütleb, et keskmisest kõrgem melatoniini tase lapseeas, mis kiirendab lapse intellekti arengut, võib ühtlasi pärssida varase suguküpsuse kujunemist, sest kasvueas on nende kahe aspekti vahel füüsiline konflikt. Pineaal- ehk kolmas silm on küll kujundlik väljend, kuid see on ka füüsiliselt olemas(paljudel sisalikel paikneb aju ja koljuõõne vahel eriline moodustis. Hinduistid väidavad, et igaühel on kolmas silm(pühade jõudude kõikenägev kanal), mis asetseb otsmiku taga selle keskpaigus.))

Jätan siin vahele joogaõpetuse ja filosoofilised aspektid ja aja ning ruumi mõisted. Lühidalt meid kõiki ümbritsevad ja mõjutavad mõtteväljad, ning mõtted, mida me väidame enda omadeks, on nagu pidevalt töötav universumi ringhääling. Mõned mõtted on kosmilise päritoluga, osa regionaalsed. Ajuripats on kõige tähtsaim vastuvõtja, mis kanaliseerib alasid ja sagedusi. See annab sõelutu edasi käbinäärmele....


On teada, et kuidas keerduv tarkusemadu sattus Ameerika, Austraalia ja Suurbritannia arstide seltside embleemidele. Maailma teised arstiabi institutsioonid kasutavad kaht põimunud madu, mis väänlevad jumalate käskjala Mercuriuse(Hermese) tiivulise saua ümber.



Kepp ja maod sümboliseerivad seljaaju ja sensoorset närvisüsteemi, 2 tiiba ülal tähistavad lateraalseid ajuvatsakesi. Tiibade vahel selgroo kohal on kujundatud käbinäärme pisike sõlmeke. Keskse käbikeha ja külgmiste tiibade ühendust nimetatakse osades joogade ringkondades Luigeks ning see on lõpliku valgustatuseni jõudnud olendi sümbol. See on ülim Graali teadvuslikkus, mille saavutasid keskaegsed Luige Rüütlid, kelle täiuslik kehastus oli Percival ja Lohengrin.

M.Hall'i "The Secret Teachings of All Ages" ütleb, et luik on muistsete saladuste ja kehastunud tarkuse sümbol. Vana Egiptuse müstikakoolide salaõpetustes omas see valgustatud teadvuse saavutamise protsessis määravat rolli, mille puhul vaimne taassünd toimus läbi 33 selgroolüli(inimese selgroog koosneb 24 lülist(7 kaela, 12 rinna, 5 nimme) lisaks veel eraldi omavahel ühendatud ristluu- ja õndrapiirkond, milles on vastavalt 5 ja 4 lüli) aste astmelt ülespoole tõustes kuni jõuab ajuripatsini, mis aktiveerib käbikeha. Meenutan, et iidne vabamüürlus oli rajatud 33 astmele.

1960 ütles füüsik Andrei Sahharov, et gravitatsiooni teooria aluseks on raskustung kui nullpunkt. Hiljem märkis Puthoff, et kuna gravitatsioon määrab aegruumi, siis monoatomaarne valge pulber on suuteline aegruumi koolutama. Ka anum, milles see asub, kaotab kaalu. Aga miks kohe mitte ka mõni hiiglaslik kiviplokk, meenutan et Suur püramiid koosneb umbes 2,3 miljonist kiviplokist. Või kasutati kaldpindu?

Et ehitada kaldpinda Suure püramiidi tipuni kallakuga 1:10, oleks vaja umbes 1460 m pikkust rampi ja selle ruumala oleks 3x ületanud püramiidi oma. Muide, isegi sõna püramiid ise on seotud kreeka sõnaga pyr(tuli), sealt ka eesliide püro. Muistne pärimus väidab, et Suure püramiidi sees olevat panipaigas "rauast tööriistad ja relvad, mis ei roosteta ja klaasi, mida saab painutada, aga mis ei purune ja kummalised loitsud".
Mida leidsid esimesed "avastajad", kes kaliif al-Mamuni käsul kaevasid tee kinni pitseeritud kambrini?

Kroonikas on, et graniitkirstust leiti salapärast pulbrilist ainet. Nüüd arvatakse, et kinnipitseeritud kuningakamber oli koht, mis pidi vaaraod tema polaarse magnetraua(kuivatatud ajukoorest 5% koosneb iriidiumist ja roodiumist) kaudu üle kandma aegruumi teise dimensiooni nagu "Surnuteraamatu" rituaalidestki juhtub.

Piibli ebamäärane kronoloogia annab pidevalt ajamääratluse 40 aastat. Nende aastate olulisem aspekt on see, et israeliidid näivad olevat kulutanud suurema osa ajast "nurisemisele".
Tüüdatud Jumal andis nad vilistlaste kätte veel 40-ks aastaks. Mõistmiseks on oluline aspekt, et kui viit Mosese raamatut(Pentateuh)kirjutati, ei tehtud heebrea keeles vahet mineviku eri vormide vahel. Tollal oli vaid üks minevikuvorm ja see väljendas seda mis "on juhtunud" kui ka seda mis "oli juhtunud" kasvõi 1000a tagasi.

40a tähistas üht kuningapõlvkonda, tänapäeval oleks see umbes 30 aastat. Nii kolati kõrbes 40a, nii naitus Iisak 40-selt Rebekaga, nii Eesav oli 40 kui võttis Juuditi jne jne.

Tegelikult on aja hetk läinud Piiblis sassi. Jakob, teisena sündinu, oli ju see kes Peetelis muutis nime Iisraeliks. Tegelikult pole Jaakob üldse oluline lüli ahelas, oluline on Eesav, kelle otseste järglaste hulgas olid kuninganna Teje, vaarao Amenhotop III noorem naine. Vereliin kindlustas Jeruusalemma trooni. Piibli kirjutajaid tegelik aja kulg ei huvitanud, soliidne oli jahuda 40-st aastast, see oli ju soliidne. Nii tegi ka Uue Testamendi Matteuse evangeeliumi kirjutaja, loendades meesliini Taavetist Jeesuseni ja kirjutas 25 sugupõlve(a la 40 a). Luuka evangeeliumi koostaja oli realistlikum ning eelistas tavapärasusele mõistlikust ja kirjutas 40 sugupõlve, igaüks 25 aastat. Nii ka ei istutud kõrbes 40a vaid oldi selleni kui sündis järgmine poeg. Vihjatud lapse vanemad olid Khiba-tasherit(Mosese ja Mirjami tütar) ja tema abikaasa Rama Juuda suguvõsast.

Jätan vahele väga üksikasjalise ja faktiderohke juutide rännakutest edomlaste, amoriitide, moablaste jne juures ning teistkordse jõe ületuse Jeeriko(Jericho) lähedal. Muide, Jeeriko on vanim alaliselt asustatud linn maakeral, tekkis 8500a paiku eKr soolakauplemise keskusena. Ajalooliselt on teada, et Jordani jõgi oli sellest kohast nii kitsas ning seal on alati olnud kergelt ületatav koolmekoht, nii et tegelikult polnud vaja vett lahki lüüa, eriti veel Punast merd, mis asus üldse mujal. On ajaloolisi ülestähendusi, et jõesäng on olnud Jeeriko kohal sageli olnud kuiv ka 24 tundi järjest. Muide, Jeeriko langemisest pärit mullakihist leitud viljaterad on dateeritud 1315 eKr.

Sel ajal pidi seal viibima Joosua juhitud 40000-meheline sõjavägi. Huvitav on sama tugevalt kindlustatud linna Ai langemine pettemanöövritega. Lõpuks anastati kaananlaste traditsioonilised jumalate kummardamise paigad Herbon, Seekem ja Beerseba, täpselt nii nagu kristlased hiljem tegid druiidide iidsete pühapaikadega Euroopas. Asustamise ajajärgu tähtsamas juhid olid Otinel, Eehud, Debora, Gideon, Jefta, Simson ja Saamuel. Muide, naisprohvet Debora, esimene naisliider peale Mirjamit, oli tõeline Jeanne d'Arc'i võrdkuju. Ta ületas kõik oma meeskolleegid. Löödi ka kuningas Siisera õudusttekitavat sõjavankriarmeed Armagedoni(Har Megiddo) lähedal ja anastati Jisreeli org(1125a eKr).
Sellest jutustab ka Debora laul.

Ajaloost veel üks huvitav fakt, taltsad kaamelid tulid alale alles koos midjanlaste hortidega, kaameleid polnud seni mainitud kusagil(ei Egiptuse, Süüria ega Mesopotaamia kirjalikes allikates). See, et Rebeka jootis isa kaameleid(1Mr24:10)on eksitus, tõlkijad on teinud ämbri, need oleksid pidanud olema eeslid. Ja Simsoni loos mainitakse esmakordselt ka kõige suuremat ohtu - vilistlased. Viimased saabusid meritsi ja olid raskelt relvastatud(1300eKr), enne seda olid nad laastanud Kreeta, Küprose, Väike-Aasia ja Foiniikia. Ja nad olid täielikult maa pealt pühkinud hetiitide impeeriumi!

Egiptlased nimetasid Pelestia(heebrea Peleshti). Ainult Ramses III on suutnud neid lüüa nii maal kui merel, see oli Egiptuse suurim võit. Sõdalaste hõivatud ala hakati nimetama Palestiinaks. Tänapäeval teavad kõik iisraellaste ja palestiinlaste võitlusest, tollal olid mõlemad vihatud agressorid Kaananis.
Meenutan, et israeliidid olid elanud 4 saj. Egiptuses ja aabrami esiisad olid pärit Kaldea linnast Ur'ist Mesopotaamias. Aga samal ajal heebrealased (eber-teine pool) olid rahvas eber han-nahor(teiselt poolt(Eufrati) jõge, egiptlased kutsusid neid apiru ehk habiru. Seega Haarani maad Mari kuningriigis Mesopotaamias. Äsja nime saanud palestiinlased(vilistid) olid pärit Caphtorist(Kafto) Lõuna-Anatoolia rannikupiirkonnast, pealinnaga Tarsos. See on Türgis asuv luudide maa, kes saabusid sinna 2000aeKr, tuues Mesopotaamiast kaasa akadi keele ja kirja. Võimalik, et kunagi olid israeliitidel kui vilistlastel Mesopotaamias ühised esivanemad.


Järgneb

Tegelikult olid vilistid palju paremini varustatud kui israeliidid, sest nad valdasid tolle aja moodsat sõjalist tehnoloogiat ja nad kasutasid parimaid relvi mida leidus võidelnud maades. Nad tõid endaga kaasa ka raua ja selle sulatamise, mille nad õppisid hetiitidelt. Neil olid ka tugevad soomusrüüd.

Saamueli lugu on seotud kaanonlaste iidse pühamuga Siilos. Israeliitide väed olid jagatud eraldi üksusteks, et kaitsta oma piire erinevates kohtades. Nii said vilistlased ka seaduselaeka kätte, algul viidi see Asdodi, hiljem Gatti ja Ekronisse. Laegas tegi vilistid haigeks ja nad tagastasid selle leviitidele. Vastupidiselt Samueli soovile, valiti kuningaks Benjamini soost Saul. Saul hukkas ka omaenese preestrid kuna nad polnud soovitult aupaklikud. Jätan vahele intriigid ja Een-Doori naisnõia ennustused. Kokkuvõtteks sai kuningaks Taavet. Lõuna-Kaanan nimetati Juudamaaks ja pealinn sai nimeks Yuru-salem(Rahu linn). Peale enklaavide alistamist oli Taavet pigem keiser kui kuningas. Ta seadis sisse kaubavahetuse Hamati, Tüürose ja Siidoni foiniiklastega, õukonna rajas oma esivanemate egiptlaste traditsioonide järgi. Loomulikult oli tal ka oma haarem. Ühte mässu juhtis tema oma poeg Absalom. Lõpuks jäi seaduselaegas Salomoni juurde, kuningas, kelle nimi tähendab Rahuarmastav, tema kodanikunimi oli tegelikult Jedidja. Tema isa nimi on teadmata, kuna alati on domineerinud tema tiitel-nimi Taavet, kirjalikes allikates ei leidu sellist isikunime enne seda aega kordagi.

Mesopotaamia tekstid toovad veidi selgust(Mari paleest), sõna Davidium tähendus oli sama nagu nimel Caesar(Keiser) ning see tiitel on nimena säilinud tänini. Niisiis olid Salomon ja tema järeltulijad tegelikult Taavetid-Davidiumid. Salomon taaselustas ka kullakultuuri. Ühe aasta jooksul toodi Salomonile kulda 666 talenti(u 30 tonni. 1 talent kulda=108 naela avoirdupois. 1tonn=2240 naela). Erinevalt sõjapealikust isast oli Salomonil rahuprintsi maine, ta ei alustanud ühtegi sõjaretke territooriumi laiendamiseks. Head suhted foiniiklastega ning Tüürose kuningaga(Hiiram) tekitasid talle laevastiku Punasel merel liikumiseks. Laevastiku kodusadam oli Esjon-Geber. Sealt alustas ta tulutoovat kauplemist hobustega, mille tulemusel oli tal latrites 40000 hobust sõjavankrite ja 12000 ratsanike jaoks. Isegi Jeruusalemmi tallis oli tal üle 2000 hobuse. Saladuste templit aitas tal püstitada Tüürose kuningas Hiiram. Muide, tööde juhataja nimi oli samuti Hiiram(Tüürose vilunud metallimeister), vabamüürlaste pärimustes oli selle Hiirami liignimi Abif, piibel seda ei nimeta.

Abifi nime ei esine ka vabamüürlaste 1399a põhikirjas Regius Manuscript, kuid kerkib taas esile 1550 aastal Dowland Manuscript. Tempel ehitati Lähis-Ida traditsioonidega, sissekäigu juures(nagu foiniiklastelgi) olid 2 eraldi seisvat sammast(Jaakin=rajamine ja Boas=tugevust täis). Taaveti vanaisa nimi ju!

Templi kohta on põhjalikud kirjeldused, oli teada, et kus kasutati näiteks oliivipuud ja kus männipuud ja ka seda, mis oli kaetud kullaga. Templil oli oluline nähtus ja seda ei osatud palju aastaid kuidagi seletada. Ka Esimene Kuningate raamat räägib suurest mahutist. Autentse ettekujutuse saamiseks tuleb lugeda Septuaginta Kolmandat Kuningate raamatut, sealt saab pronksmahuti läbimõõduks 3.8m ja kõrguseks 1,9m.
Kere oli 7,5cm paks(kämblapaksune). Serval oli avanenud lootuseõie kuju ja mahuti toetus 12-nele suurele pronkshärjale. Alusvankreid oli 10, ka pronksist, kaunistatud lõvide ja keerubitega. Eritellimusel valmistati ka pesunõud ja labidad. Ja milleks templile labidad?

Mina küsiksin kohe, et kui mitte arvestada ehitusele läinud kulda, et mida tegi Salomon selle tohutu koguse kullaga, mida talle iga aasta toodi?

Osa ajaloolasi pakkus välja, et see on preestrite pesemise koht.
No siis nad oleksid pidanud olema ju üle 2m pikad ju!

Heebrea keele uurija ja Surnumere käsikirjade tõlkija Yigael Yadin selgitab, et heebrea keele kaashäälikud, mida on vanadest tekstidest vahel tõlgitud sõnaga pesuvaagen, esinevad sellises järjekorras, et neid saab tõlkida ka sõnana platvorm, piilar või mõni muu rajatis. Tegelikult taastas Salomon Siinai tehase Jeruusalemmas ja kauples mfkzt-ga egiptlaste, foiniiklaste ja teistega. Ürikud tõendavad sem-an-na saamist.

Etioopia kreekakatoliku kiriku kristlased väidavad 14.saj. teoses "Kebra Nagast"(Kuninglik hiilgus) nad röövisid seaduselaeka kui Abessiinia keisrite reliikvia. Raamat väidab, et kuningas Salomonil ja Seeba kuningannal sündis (salaja) poeg Bayna-lekhem(Menelek), kes kõrvaldas vargsi seaduselaeka Jeruusalemma templist ja viis selle läbi Araabia ja üle Punase mere Etioopiasse. Selline "vargus" 1,5 tonnise esemega on väheusutav. Tegelikult hakkas juba siis "püha sõda" ja ajuloputus rivaalitsevate kristlaste vahel, et õigustada oma ülemuslikust teiste suhtes.
Kui sellel oleks olnud väiksemgi tõepõhi all, siis poleks pidanud heebrea pühakirjas pärast Salomoni aega seaduselaekast enam juttu olema. Kellel oleks olnud kasulik fabritseerida ajaloolisi valesid?

Keiser Constantinus Suur jagas 330a Rooma impeeriumi ametlikult kaheks, kus lääneosa valitseti Roomast ja idaosa Byzantionist, mille ta nimetas ümber Konstantinopoliks. Ent peagi varises Lääne-Rooma riik kokku, sellega said hakkama läänegoodid ja vandaalid. Nagu kõik teavad koolis õpitust, viimase Rooma keisri Romulus Augustuse kukutas germaani hõimupealik Odoaker, kellest sai 476.a Itaalia kuningas.
Keisri kadudes ajaloo prügikasti, omandas kirikupea, piiskop Leo I tiitli Pontifex maximus(ülemsillaehitaja), mille asemel võeti hiljem käibele nimi paavst(sõnast papa=isa).
Idas arenes ajalugu omasoodu ja Bütsantsi keisririik õilmitses veel 1000 aastat. Bütsantsi kiriku arengus olid samaväärselt tähtsad nii Konstantinopol, Aleksandria, Antiookia ja Jeruusalem.

Läänes oli pirukas Rooma käes. Kumbki kirik püüdis ülemvõimu saavutada ja lahkhelide peapõhjus oli võrdlemisi proosaline küsimus, et kas Jesus oli Jumala poeg või inimeseks kehastunud Jumal. Ka Püha Vaimu olemus tekitas üliägedaid vaidlusi ning kogu seda tüli hakati nimetama väitluseks kolmainsuse ümber. Leek lahvatas leegitsedes lõkkele kui 867a Konstantinopoli patriarh Photios heitis Rooma paavsti Nicolaus I kirikust välja põhjusel, et "VIIMANE ESINDAS ALAMAT SORTI RISTIUSKU"!!!

Selle peale lääne katoliiklased ratifitseerisid dokumendi "Filioque".
Seda oli 598a tutvustatud Toledo kirikukogul ja see kuulutas, et Püha Vaim lähtub "Isast ja Pojast"(lad.filioque).
Ida kreekakatoliku piiskopid väitsid taas, et Püha Vaim lähtub "Isast Poja kaudu"(kr. dia tou huiou).
Sellest piisas keskele "müüri ehitamiseks".

Tegelikult oli see lihtsalt üks tühine ettekääne venitamaks vaidlusi selle üle, et kas ristiusu kirikut peab poliitiliselt valitsema Roomast või Konstantinopolist. Usuga polnud seal miskit pistmist nagu ristiusus see ikka olnud on. Tulemuseks oli vaid ühest kahe erineva kiriku moodustamine. Usuisade silmakirjalikkus on seda ilmsem, et ametlikult vormistati see alles 1945a. Selle käigus hakkasid ida usklikud kokku panema omaette usupärandit, mida nad ise pidasid tõeliseks ristiusuks. Nad uurisid Vana Testamenti, mitte aga Peetruse ja Pauluse 1.saj. õpetusi, mida kasutati läänes ja eesmärgiks oli tõestada, et kreekakatoliku usk oli otseselt Mosese õpetuse järgi arenenud ja iidset päritolu. Probleem oli aga selles, et Vana Test. religioosne raamistik tugines judaismile, mis oli ristiusust erinev, sellepärast otsustati kinnistada arusaam, et kuigi Jeesus isiklikult ei olnud selle liikumise "liige", olid kristlased eksisteerinud juba enne heebrealasi!

Kuna ristiusu tekkides langes kirjaoskus, võis mõni kirjaoskamatu sellist lollust uskudagi...
Probleemid lahendati lihtsalt Vana Test. lugude ümberkirjutamisega vastavalt vajadusele ja vürtsitati neid uute ideoloogiatega Egiptuses, Süürias ja Etioopias. Uute väljamõeldud lugude hulgas oli ka "Adama ja Eva raamat"(algselt "Adama ja Eva tüli Saatanaga") mis soperdati valmis tellimustööna 6.saj. paiku.
Selle mahuka teose peategelaseks on muide Saatan ja selles väidetakse, et Jeesuse rist püstitati täpselt sinna, kuhu on maetud Adam!

Samalaadne teos on ka "M'arath gaze"(Aardekoopa raamat) kus on süüriakeelne lühiülevaade Maa ajaloost, alates maailma loomisest kuni Jesuse ristilöömiseni(Adam ja Eva elasid ühes koopas, Saatan käis neid 4x kiusatusse ajamas aga Jumala ingel ajas Deemoni ära. Seal on ka väide, et kreeka õigeusk oli juba enne Adama ja Eva aega kohal ja olemas).

Ka "Mesilaste raamat"(süüriakeelne üllitis 1222, koostanud Basra piiskop shelemon'i poolt Iraagis) ajab sama asja, teose nimi tuleb sellest, et teos olevat "kogunud taevalikke kastepiisku kahe Testamendi õitelt ja pühade raamatute lilledelt", tegelikkuses oli see lihtsalt pärimuslike juudi pühakirjade strateegiline tõlgendus.
Vaatamata kõigele on tegelikkuses need tähtsad raamatud, kuna nendes toodud genealoogilised andmed vastavad üsna täpselt iidsete juudi kirjutistele(näiteks "Juubelite raamat") omadele. Kõiges muus on neil vaid kirjanduslik väärtus.
Nad olid lihtsalt "sulest väljaimetud" ajaloo moonutamise tööriistad, nagu neid ajaloos korduvalt on olnud.

Kõikide sumeri, kaanani ja heebrea originaalallikatega on nende sisu vastuolus. Nii sündis ka mainitud "Kebra Nagast", kus lihtsalt omistatakse Juuda päritolu kellegile Jekulo Amlaki nimelisele valitsejale, kellest 1268a sai Etioopias alguse nn salomoni dünastia. Eurooplaste teadvusesse hakkas teos imbuma 1533, mil Portugali saadik Francisco Alvares naasis visiidilt Etioooiasse. Vahetult enne seda oli hispaania keemik Enrique Cornelio Agrippa selle etioopia keelest tõlkinud ja avaldanud 1528 raamatus "Historia de las cosas de Etiopia".
17.saj. tõlkis selle uuesti jesuiidi preester Manuel Almeida, kes oli Etioopias misjonär.
Alles 18.saj. lõpus, pärast seda kui soti uurija James Bruce of Kinnaird oli avaldanud teose "Travels in Search of the Sources of Nile"(Niiluse lätete otsingul), sai teose muinasjutuline sisu Läänes laiemalt tuntuks.

Nüüd olevat Etioopia seaduselaegas Aksumis Siioni Püha Jeruusalemma kiriku kaitse all ja teda hoitakse ühes 1960a ehitatud rohmakas hoones nimega Enda Tsallat(Tahvli kabel). Mitte keegi pole seda kunagi näinud.
Selle ainus kirjeldus on pärit 13.saj. ühe Abu Salihi nimelise armeenlaste kirjutisest, see on aga teistsugune kui piiblis mainitud(põlvekõrgune, kaanel kullast ristid ja vääriskivid ja hoiti altari peal).
Kirjeldus sobib laekaga, mida tänapäeval kantakse pidulikel ristikäikudel, kuid alati riietega kaetult, et keegi ei näeks. Nimetus on manbara tabot, seega õigupoolest 1 kirst, mille sees on hardalt austatav altariplaat(tabot).
Tegelikkuses on manbara tabotat(nimetus sõnast tabot) olemas paljudes kirikutes üle kogu Etioopia.

Ilmselt pean ka veidi jutustama Seeba kuningannast, sest Salomonist on juttu küllalt olnud.
"Kebra Naga" ütleb, et ta oli Makeda Etioopiast, piibel tema nime ei maini ja seda ei tea ka ükski autentne või ajaloolaste poolt tunnustatud kirjalik allikas. Vaatamata sellele ja arvukatele väidetele, et Seeba(Sheba, Saba) riiki on raske identifitseerida, esineb ta tegelikult Assüüria raidkirjades Tiglathpileser III ja Sargon II valitsemisajast. Teades selgelt, et Seeba oli saabalaste(Saba'aa) maa, seostab raidkiri(u707eKr) võimul olevat Aribu kuningannat Samset Seeba kuninga Itamaraga. Viimase kuningriik jäi Palestiinast ja Jordanist kaugele lõunasse, asudes Araabia poolsaarel selles kohas, kus nüüd on Jeemen ning ulatudes Adeni lahe kaldal Punase mereni. Semiidid nimetasid eda riiki Seebaks. Piiblis ilmub Seeba kuninganna vaid viivuks Salomoni külalisena Esimeses Kuningate raamatus(10:1-13, hiljem ka 2Aj9:1-12) kus teatatakse mõnevõrra ähmaselt "et tuli teda mõistuküsimustega kimbutama".

1Kn10:10 täpsustab, et ta tõi Salomonile 120 talenti(u5,5 tonni) kulda.
Lingvistiliselt on sheba "vanne, tõotus" ja see oli küllalt levinud sõna. Seetõttu kutsuti ka Vandetõotuse kuningannaks, ning Salomoni ema Batseba oli Tõotuste tütar. Vanast Test. leiab ka Kuusi poja Seba, Joktani poja Seeba ja Bikri poja Seba ning kohanime Beerseba. Seeba kuninganna sissetoomine Salomoni loosse ei anna mingit tagajärge, ent see on hea sissejuhatus Salomoni prestiizi ülistamisse. Sajanditeks on see jaganud romantikat ja innustanud kunstnikke.


Järgneb

Piibel kirjutab laeka panemisest Salomoni ehitatud kotta. See oli 360a pärast seda kui Salomon oli templi ehitanud ja vähe aega enne Babüloonia valitseja Nebukadnetseri esimest invasiooni Jeruusalemma(u597eKr). Imelikul kombel ei mainita peale Templi rüüstamist selle sõjasaagina kaasa viimist. On nimekiri tuhandetest röövitud esemetest, laegast aga seal pole. Vana Test.-apokrüüfidest leiab märkuse Teises Makabeide raamatus(2:5) ja Teise Esra raamatu(10:22), et leviidid viidi vangipõlve. Juutide Talmudi kommentaarides Jeremeia peitis selle maa alla, see pärimus säilis sajandeid isegi pärast seda kui 10.saj. oli kirja pandud juutide masoreedi piibel. Ajaloolises virr-varris sai Iisrael iseseisvaks 928eKr.

Siis ründas endine liibüa palgasõdurite väepealik, olles abiellunud Egiptuse troonipärijannaga, Sesonk(Siisak) ja tungis Jeruusalemma. Ka tema röövsaagi nimekirjas pole laegast. Hispaania filosoof Moses Maimondes ütleb 1180a teoses "Mishneh Torah", et Salomonil olid maa-alused tunnelite süsteemid.




Rabi Naphtali Herz räägib 1648a raamatus "Emek ha Melek"(kuninga org) reliikvia peitmisest.
Kõik mainivad peitjaks Jeremia.
Jeremia raamat(1:1) teatab, et ta isa oli Hilkija, endine Anatoti preester, kellest sai Jeruusalemma ülempreester. Ta oli ka templi valvemeeskonna ülem. Hilkija õpetas Jeremiat, et mida ja kuidas peita. Valvemeeskonnast tekkis Templi eliitordu. Jätan siin vahele ka vaarao Nehu(Neko) ja Joosija poegade lood, mainin vaid, et Nebukadnetsari uue rünnaku tulemusena võeti vangi 10000 israeliiti, algas 70a kestnud Paabeli vangipõlv.
11a hiljem tuli Nebukadnetsar uuesti, väepealik Nebusaradan lammutas Templi, sambad Boase ja Jaakini, suur vaskmahuti ja palju muudki viidi ära.
Sidkija pojad tapeti, tema tütre Tamari(Tea) päästis Jeremia, kes viis ta Egiptuse ja Hispaania kaudu Iirimaale. Enne olid Iirimaale viidud ka lepingukivi, kus see sai tuntuks kui Lia Fail ehk Saatusekivi.



Tundub, et Babülooniasse küüditati kokku 50000 vangi, kes elasid seal vabalt ja orjuses nad polnud. Miks neid siis üldse sinna viia?

Pühakirja seletused pole mõjuvad ja tunduvad mõtetutena. Nebukadnetsar oleks võinud võtta kogu Juuda oma kontrolli alla, nagu hiljem seda roomlased tegid, vangidega sekeldamine pole usutav tollases reaalses maailmas, see oli kulukas ja mõtetu. Tegelikult oli juhtunud see, et 612-609eKr olid Assurbanipoli võimsa Assüüria riigi purustanud naaberriigid Babüloonia ja Meedia, kellest said Mesopotaamia uued valitsejad. Ninive palee oli purustatud ja käsil oli kolossaalne ehitusprogramm, mis muutis Babüloni suurimaks ja kaunimaks linnaks Lähis-Idas. Linnast sai kirjandusliku ja arhitektuurilise renessansi maailmakeskus. Sealne ennenägematu raamatukogu oli hea koht israeliitide kirjutajate jaoks, kes uurisid seda põhjatut arhiivi ja koostasid ka oma esivanemate üksikasjaliku ajaloo. Sealt tulid ka Vana Test. varased ülestähendused.

Kuulsad rajatised olid maailmaimedena tuntud rippaiad ja oivaline glasuuriga kaetud Istari värav(üks uue suurlinna kaheksast monumentaalsest sissepääsust).




Tööjõudu nappis, vajati tuhandeid oskajaid. Juudid mitte üksnes ei ehitanud, vaid asendasid äris ja kaubanduses ka neid, kes olid saadetud ehitistele.
Mõned kümnendid hiljem, siis kui Pärsia kuningas Kyros II vallutas Babüloni, andis ta israeliitide järglastele loa naasta Juudasse. Esimene lahkujate laine lahkus koos Joojakini järeltulija Serubbaabeliga(536eKr).

Umbes 20a hiljem sai vanal kohal valmis Jeruusalemma tempel, kuid Juuda soost kuningad enam ei valitsenud. Ülemvõim kuulus Pärsiale(Dareios I ja tema järglased). Juutidel oli Babülooniast ammutatud teadmised oma patriarhaalse ajaloo prototüüpidest ja alustati Vana Test. raamatute koostamist. Aastail 300-250eKr koostatud Teine Ajaraamat(5:9) kinnitab seaduselaeka olemasolu. Aare oleks võinud kaotsi minna kui poleks olnud Hilkija templivalvurite ülestähendusi, mida Jeremia oli viinud Läände.

Prantsuse templirüütlite kroonikad kinnitavad, et kataloogse aarde eest(Jeremia peitis ja mida valvasid Jeruusalemma Temli Ordu järglaste vennaskond) kandis erilist vastutust Püha Andrease Templirüütlite ordu, mille ametlikult asutas 1118a ristisõdijast kuningas Balduin II. .
Neid kutsuti Kuninglikku Saladust Valvavateks Vürstideks ning nad jätkasid ordu tegevust, mille Hilkija oli asutanud üle 1700a tagasi(huvilised saavad lugeda pikemalt Forgotten Monarchy of Scotland, autoriks on St Anthony Templirüütlite suurmeister ja maailma kõigi jakobiinide loozide suveräänne suurmeister).




Rüütlite ülesanne oli templi krunt läbi kaevata ja leida aarded ajal kui Jeruusalemm oli ristisõdade algperioodil lühikest aega lääne vürstide valduses. Templiordu täitis oma ülesande ja temast sai kõige mõjukam ja võimsaim organisatsioon, mida maailmas on eales nähtud.

Israeliidid aga, alludes Pärsia ülemvõimule, olid sunnitud omaks võtma ametliku riigikeele - aramea. Uue Templi ülempreester juhtis usukeskset kultuuri, jumala seadus sõnastati uuesti ja sellest sai kogu rahva poolt tunnustatud seadus (Esra7:23-26). Pärsia ülemvõim kestis veel 2 sajandit ja Vana Test. mõju vähenes. Uue Test. ilmumiseni jäi siis veel üle 350a.

Vaheajajärk algas Makedoonia Aleksander Suure võimuletõusuga, kes 333eKr purustas Pärsia väed. Vallutas ja laastas Foiniikia Tüürose, tungis ta Egiptusesse ja rajas Aleksandria. Allutades Pärsia impeeriumi, liikus ta edasi Babüloni kaudu itta, kuni vallutas Punjabi. Peale Aleksandri surma(323eKr) hakkasid riiki juhtima tema kindralid. Ptolemaios Soter valitses Egiptust, Seleukos Babülooniat, Antogonos Makedooniat ja Kreekat.
Sajandivahetusel allus Aleksandriale ka Palestiina.

Euroopas muutus üha tugevamaks uus jõud - Rooma vabariik. Aastal 264eKr kihutasid roomlased Sitsiiliast kartaagolastest valitsejad ja vallutasid ka Korsika ja Sardiinia. Hannibal maksis kätte sellega, et vallutas Saguntumi(nüüdses Hispaanias) ning ületas oma sõduritega Alpid, kuid roomlased lõid teda Zama all.

Samal ajal oli Süüria kuningas Antiochos III (makedoonlase Seleukose järeltulija).
Aastaks 198eKr vabastas ta end Egiptuse ülemvõimust ja temast sai ka Palestiina valitseja. Tema poeg Antiochos IV Epiphanes okupeeris Jeruusalemma, see andis tõuke juutide ülestõusuks Hasmoneide soost preestri Juudas Makabeuse(hbr "vasardaja") juhtimisel.
Ta langes küll lahingus, aga Makabeid saavutasid 142eKr Juuda riigist sõltumatuse.

Jätkuvates sõdades purustas Rooma Kartaago ja Põhja-Aafrika ühendati uue provintsina Rooma riigiga. Sinna rajati teed, linnad ja rikkalik veevarustus. Muide veevärgi riismeid kasutavad Aafrikas praegusedki karjused. Edasi vallutas Rooma Makedoonia, Kreeka ja Väike-Aasia. Ent Roomas tekkisid ägedad vaidlused, sest Puunia sõjad olid laostanud Itaalia vabad talupojad ja lisanud rikkust aristokraatidele, kes kasutasid orjasid oma tohututes maamõisates. Populaaride(demokraatide) juht Tiberius Gracchus tegi(133eKr) ettepaneku maareformiks ent mõrvati senaatorite poolt. Jätkas tema vend, aga tedagi tabas venna saatus. Populaaride eestvedajaks sai väejuht Gaius Marius(107eKr sai konsuliks).

Ent Senati lemmik oli Lucius Corneluis Sulla, kes kõrvaldas Mariuse võimult ja sai(82eKr) diktaatoriks. Järgnes terrori ajajärk kuni demokraatlike vaadetega poliitik ja väejuht Gaius Julius Caesar võitis populaarsuse ning valiti(63eKr) pontifex maximus'eks. Samal aastal marssisid leegionid Pühale Maale, kus olid usurahutused. Variserid, kes jälgisid rangelt iidseid juudi traditsioonilisi seadusi, olid teinud mässu, protesteerides vabameelsema kreeka kultuuri vastu. Sellega "visati kinnas" ühtlasi ka seaduseride, preestrite kasti vastu, ning ühiskonna kääriv olukord viis selleni, et kogu regioon oli küps väljastpoolsele sissetungile.
Roomlased alistasid kergelt Gnaeus Pompeius Magnuse juhtimisel Juuda koos Jeruusalemmaga, olles enne annekteerinud Süüria ja ülejäänud Palestiina. Samal ajal toimusid Rooma võimuladvikus põhjalikud muutused. Julius Caesar, Pompeius ja Crassus moodustasid esimese triumviraadi, ent nende ühisvalitsus mõranes, kui Caesar saadeti Galliasse ja Crassus suundus Jeruusalemma kontrollima. Nende äraolekul läks Pompeius ühest poliitilisest leerist teise, hülgas demokraadid vabariiklastest aristokraatide kasuks. Caesar naases Galliast ja algas kodusõda.

Caesar võitis Pharsalose(Kreekas) lahingu ja peale Pompeiuse põgenemist Egiptusesse saavutas täieliku võimu impeeriumi kõikide provintside üle. Selle ajani olid Egiptust valitsenud ühiselt kuninganna Kleopatra VII ja ta vend Ptolemaios XIII.
Ent siis tegi Aleksandriasse visiidi Caesar, kes sepitses koos Kleopatraga vandenõu, mille tagajärjel viimane laskis oma venna mõrvata ja hakkas iseseisvalt valitsema.
Caesar jätkas sõdimist Väike-Aasias ja Põhja-Aafrikas, aga kui ta oli Rooma tagasi pöördunud, tapsid vabariiklased ta 44eKr.

Tema õepojapoeg Gaius Octavius(Octavianus) sõlmis väejuht Marcus Antoniuse ja riigimees Marcus Lepidiusega teise triumviraadi. Octavianus ja Marcus Antonius lõid Makedoonias Philippi lahingus Caesari tähtsamaid mõrvareid Brutust ja Cassiust, kuid siis hülgas Antonius Kleopatra pärast oma naise Octavia(Octivianuse õde). Selle peale kuulutas Octavianus Egiptusele sõja ja võitis Aktioni lahingu, mille järel nii Antonius kui Kleopatra sooritasid enesetapu. Tol ajal koosnes Palestiina kolmest täitsa erinevast provintsist: Galileast(põhjas), Juudamaast(Juudast)(lõunas) ja Samaariast(nende vahel).

Julius Caesar oli Juudamaa prokuraatoriks nimetanud idumealase Antipatrose ja Galilea asehalduriks tema poja Herodese, kuid Antipatros tapeti ning Herodes kutsuti Rooma(pühitseti seal Juuda kuningaks). Jeesuse ajastu algas elanikkonna rõhumisega nukukuninga poolt ja maad valitses hästi organiseeritud okupatsioonivägi. Juudid ootasid meeleheites messiat ehk "salvitut"(heebrea maisach=salvima) ehk valgustajat.


Jätaks vahepeal ajaloo ja võtaks käsile Hudsoni toimikud. Muistses Mesopotaamias kutsuti kulla ja plaatinarühma metallide valget pulbrit sem-an-na.
Vana-Egiptuses oli selle nimetus mfkzt. Ja mõlemad olid "ülespoolsed tulekivid".
Tänapäeval nimetatakse seda kõrge spinniga monoatomaarne aine, mille teaduslik nimetus on ORME(Orbitally Rearranged Monoatomic Element) ehk monoatomaarne ümberpaigutatud elektronorbiidiga element.
Kuidas siis mfkzt taasavastati?

Kõik algas 1976a kohas, mis kandis eriti sobivat nime filosoofilise kivi avastamiseks. Koht oli Phoenix Arizona osariigis, kus elas ja tegi oma tööd David Hudson, jõukas farmer ja juba kolmandat põlve puuvillakasvataja. Tema isa oli osariigi põllumajandusameti ülem. David omas Yuma orus 70000 aakrit maad, tal oli 15000 ruutjala suurune kodu, pidevaid töölisi oli 40, pangas oli üle 4 miljoni USA dollari.....Ta ise ütles enda kohta "Mister Materjalist", ta oli alati kahe jalaga maa peal, ega teda ei huvitanud filosoofiad. Aga tal polnud aimugi, et tema harjumuslik ja kasumi teenimisele rajatud elu täidavad peagi alkeemilised otsingud. Arizonas oli looduslik probleem, mulla naatriumisisaldus oli liialt kõrge, seega oli ka maapind kõva, musta värvi ja ei imanud vett.

Sellega võitlemiseks kasutas David tsisternautode kaupa kõrge konsentratsiooniga väävelhapet, valades seda pinnasesse 30 tonni aakri kohta. Happeautodele järgnesid vihmutusautod, happe ja vee segu kobrutas ja vahutas, purustas leeliselise kooriku ja muutis pinnase kergelt töödeldavaks, nii et sai(peale kaltsiumkarbonaadi lisamist happemõju mahendamiseks ja toitainete säilitamiseks) juba kaks aastat hiljem vilja külvata. Happest jäi osa pinnasekomponente lahustamata, analüüsid näitasid ühe aine ebaharilikku omadust. Olles sadestunud ja Arizona päikeses(ligi 115 kraadi Celsiust ja vaid 5% niiskust) kuivanud, lahvatas see valge leegiga põlema ja kadus täielikult. Ainet lasti katseks päikese eest varjul aeglaselt kuivada ning segati tiiglis pliiga(need metallid, mis on kergemad kui plii, tõusevad sulamisel pinnale).

Katse näitas, et salapärane aine on tihe, raske metall, sadestus põhja nagu kuld ja hõbe. Kuna kuld ja hõbe on pehmed ja neid saab taguda õhukeseks leheks, aga see oli teistsugune ja tagumisel purunes nagu klaas kildudeks. Laborianalüüs andis, et see koosnes rauast, ränist ja alumiiniumist.
See pole aga ilmselgelt võimalik, aine ei lahustunud ju ei väävel-, lämmastik- ega ka soolhappes(raud, räni ja alumiinium oleksid seda pidanud tegema) ja ei haihtunud.

Nüüd hakkas asja uurima Cornelli ülikooli doktorikraadiga väärismetallide asjatundja. Ülikallid ülikooli seadmed kinnitasid eelmise labori väidet. Asja edasi uurides selgus, et analüüsi tulemusi oli mõjutanud imeväikesed võõrlisandid, need eemaldati. Alles jäi 98% algnäidisest ja tehti uued katsed. Tulemus vapustas teadlasi. Valge ergav piisk ainet oli olemas ja kõigile nähtav, aparatuur andis vastuseks "absoluutselt mitte midagi"!
Nüüd alustas uuringuid spektroskoopiaekspert.....

Elektrikaarespektroskoopia seisneb selles, et aineproov asetataks süsinikelektroodi õõnde ning selle kohale ühendatakse teine elektrood, et tekiks kaarlahendus. Pärast umbes 15 sekundit temperatuuril 5500 kraadi, põleb süsinikelektrood täielikult ära. Probleem on selles, et analüüs määratleb elemendid nende keemistemperatuuride järjekorras...Aga ainet ei suudetud keemistemperatuurini viia. Proov saadeti Inglismaale....Ka NAA(neutronite aktivatsiooni analüüs) ei andnud tulemust. Küsiti kõikjalt nõu. Nõukogude Liidu Teaduste Akadeemia seletas, et tulemuse saamiseks on vajalik kaarleegi põlemisaeg 300 sekundit. Selle saavutamiseks tuleb protsess läbi viia mõne inertgaasi(heelium, argoon,...) sees.
Ehitatigi sellised seadmed ja alustati uusi katseid. Esimesed 15 sekundit andnud raud, räni, alumiinium ning veidi kaltsiumit, naatriumit ja titaani.

Kui need ained olid ära keenud, kadusid kõik näidud. Peale 70-dat sekundit ärkas aine taas ellu ja näit teatas pallaadiumist, veel 20 sek. ja näitas plaatina, ning siis saadi 220 sekundi jooksul näidud ruteeniumi, roodiumi, iriidiumi ja osmiumi kohta. Selgus, et tilluke valge helmes koosnes plaatina metallidest.


Järgneb

Saksa spektroskoopiaspetsialist Siegfried hakkas uurima arvukate analüüside varjatsioonidega, need kestsid üle 2,5 aasta. Seni oli teada, et maailma kõige rikkam plaatinametallide lasund asus Lõuna-Aafrikas poole miili sügavusel(Bushveld Igneous Complex), kus kitsas vahekihis sisaldub 1 tonni kohta 1/3 untsi metalle. Aga Phoenixi farmis sisaldab pinnas(mitte küll nähtava metalli kujul) tervelt 7500x rohkem ehk seega 2400 untsi tonni kohta!

Seni oli uurimine olnud eralõbu, maailmaturg tundis nüüd maardla kohta huvi. Näitena võib tuua, et 1 unts roodiumi(seda oli pinnases kõige rikkalikumalt) maksis turul umbes 3000 USA dollarit.

Nüüd astus lavale uus tegelane, doktorikraadiga spetsialist metallide eraldamissüsteemide alal, töötas USA Energiaministeeriumi metallurgiakoolis Iowa ülikooli juures. Ta oli ka firmade Motorola ja Sperry konsultant ja töötanud haruldlaste muldadega. Ja aastail 1983-1989 tegelesid uurimustega keemiadoktor, 3 keemiamagistrit ja 2 tehnikut. Algatuseks ostsid nad Johnson Mattheylt puhtaid väärismetalle ja õppisid tundma kobarstruktuuride keemiat ning omandasid Dow Chemical ülitarga arvutitest juhitud aparatuuril oskuse, et kuidas elementide kõiki seotisi lõhkuda.

Siis kuulis David Hudson, et General Electric'u teadlased tegelevad kütuseelementide uudse tehnoloogia uurimisega(kasutasid roodiumi ja iriidiumi). Teadlased kinnitasid, et katsetati valge valguse plahvatusi ja ka neil tekkis probleeme roodiumtrikloriidist saadud ainega. Uurides Phoenixi näidiseid, leiti et neil pole vaja kütuseelementide osi valmistada, põllul oli see monoatomaarsel valmiskujul vedelemas. Osapooled lõid ühisfirma mis juba algaastal registreeris maailmas 22 patenti ORME-dele.
http://whitepowdergold.com/

Orbitally Rearranged Monatomic Elements, ümberpaigutatud elektronorbiidiga monoatomaarsed elemendid, muutusid kuumaks kaubaks. Patendindus sundis sooritama veel paljusid katsetusi. Ilmnes, et kui ainet oksüdeeriti, tõusis selle kaal 102% algkaalust ja kui teda redutseeriti, oli kaal 103%.
Müstika juhtus aga siis, kui tuhm aine muutus säravvalgeks helmeks ja seejärel pulbriks. Sel hetkel langes aineproovi kaal dramaatiliselt ja moodustas algkaalust 44%. Edasisel kuumutamisel vaakumis 1160 kraadi Celsiuse juures muutus väärtuslik aine imepäraselt selgeks klaasiks, ning selles punktis oli ta kaal taas 100% ehk võrdne algkaaluga. Kuna see tundus võimatu, siis prooviti seda korduvalt ikka uuesti ja uuesti. Segaduses teadlased jätkasid uuringuid. Leiti, et kui ainet inertgaaside sees korduvalt kuumutada ja jahutada, jõudis selle kaal jahtumisprotsesside käigus 400% algkaalust. Aga kui seda uuesti kuumutada, ei kaalunud see üldse midagi, kaal oli alla nulli!

Leiti, et muutus ka anuma kaal kus ainet hoiti. Ainus erand oli valge pulber Phoenixist, iga kord langes selle kaal 56%-ni ja tõusis seejärel jahutamisel 300-400% algkaalust või langes taaskuumutamisel alla nulli. California Varian Corpurationi uuringutel leiti, et kaalukaotus esineb jahtumisel, siis on valge pulber ülijuht. Selgus, et nad ei teadnud veel 1986a Zürichi IBM uurimislaborite kõrgtemperatuursetest ülijuhtidest(A.Müller ja G.Bednorz). Ülijuht ei lase enda sees eksisteerida pingel ega magnetväljal, olemuselt täiuslik takisti, ent tundlik magnetjõule, mis on peaaegu võrdne nulliga. Ülijuhi sees voogab ülivoolav kvantvedelik, sellel puudub magnetväli, kuid on võime neelata magnetenergiat, et toota valgust. Katsetel pani Maa magnetväli leviteerima näiliselt puuduva 44% kaalust. Huvilised võivad lugeda Meissneri väljadest. Ülijuhtivad kütuseelemendid oleksid täiuslik väljapääs sisepõlemismootorite tekitatud saasta kõrvaldamiseks nii maal, vees kui õhus. Aga mis saaks siis kogu maailma alustalast, ülivõimsast naftatööstusest?

Loomulikult varises unistus kokku. Kui Hudson tahtis 1989a ehitada tehase ORME-de tootmiseks, keelati ehitus võimude poolt. Ja siis võttis Hudsoniga ühendust salapärane sponsor. Viimane teadis uurimuste üksikasju, ehkki iga uurimismeeskonna iga liige oli alla kirjutanud vaikimiskohustustele. Selgus, et tegu oli kaitseministeeriumi salastatud osakonnaga ja kui Hudson lükkas pakkumise tagasi, öeldi talle, et eraettevõtte asutamiseks ei saa ta iial luba. Kõik uuringute rahastamised lükati taktikalistel kaalutlustel kolmeks aastaks edasi. Teadlaste tehtud uuringud salastati.

Hea meelega jätaks siin vahele aegruumi viienda dimensiooni teooriad ja sellega manipuleerimise teemad. Ei hakka ka kordama Niels Bohri Astronoomia-, Füüsika- ja Geofüüsika Instituudi teadlaste arvamusi ega ka Hal Puthoffi töid. Huvilised leiavad neid isegi.

Arvatakse ka, et aegruumi kahe dimensiooni vahel saaks kosmoselaev puhata koolutusmulli sees....
Need kõik on aga teise teema lood.

1996a kui Hudsonil oli tehase krunt ostetud ja ehitusload siiski saadud, algasid tööd. Elektrisüsteemi ei lubatud tehast lülitada, sest leiti probleem "tsoneerimises".
Kuude viisi ei suudetud probleemi lahendada, hakati kasutama generaatoreid. Ja juhtus peagi vältimatu.
1998a lekkis saladuslikult ühte abirajatisse 4500 gallonit lämmastikhapet. Kohalesaabunud päästemeeskond lasi imelikul kombel happe üle kustutusvahuga, tulemuseks kerkis taevasse punane gaasipilv. Ja loomulikult saabusid keskkonnaministeeriumi ametnikud ja muud ametnikud, anti käsk tehasest seadmed demonteerida ja ära viia. Hudson sai 6-e kohalise arvuga trahvi. Õiguste eest võideldes sai ta infarkti ja talle tehti südameoperatsioon. Sel ajal rajati tehase lähedusse eramute rajoon......

Väga huvitavad on ka "siirdeelemendid", aga ma ei hakka siin loetlema, et tavaliste elektronide aatomid on üksteisest 4 ongströmi kaugusel ja kuidas tuumad venivad...Jätan vahele ka ülijuhtide tüüp-1 ja tüüp-2 erinevused ning kvantprotokollid. Muide, Stephen Hawking nimetab dublikaatelektroni "antielektroniks".

Hea magnetilise levitatsiooni näide on Maglevi rong(Birmingtonis). NASA ja Argonne teadlased uurivad dubleerimise probleeme ja teleportatsiooni....
"Teadmistes peitub võim", alati on püütud tõde rünnata, et teadmiste levikule rangete piirangute seadmisega saavutada valitsemis- ja võimuiha(selleks põletati isegi Aleksandria raamatukogu), teadmiste varjamine on ikka olnud võimuvõitluse relv.

Ajalooliselt on teadmisi ikka hangitud õpipoisina. Sumeri tsivilisatsioon on varaseim näide inimese püüdlustest ja saavutustest, kunst ja teadmised olid kõigile saada...
Meie olulisemaks võtmeküsimuseks on see, kas meie kiiresti kasvav arusaam pühast geomeetriast ja matemaatikast on juhuslike avastuste või info tahtliku levitamise tulem. Ainus, mida on vaja, on õigete küsimuste esitamine....Ajaratas pöörleb vaid...Hawking, olles samal ametikohal(Cambridge ülikooli rakendusmatemaatika ja teoreetilise füüsika teaduskonna professor) nagu Isaac Newton(1663a), ütles et "Ainult vähesed suudavad kiiresti edasiliikuva täpse teaduse piirialadega sammu pidada....".
Sellesse tsooni jõutakse hetkel, mil eemaldatakse piirangute silmaklapid. Kas pole tabavalt öeldud?

Või nagu Salomonile omistatud tõdemus(Vana Test.Kg1:9) "Mis on olnud, see saab olema",(ja mis on olnud, seda tehakse veel !) no ei ole midagi uut päikese all !

Käsitledes Vana-Mesopotaamiast pärit gra-al'i pärimust, saab teada, et karika ja leiva sümbolism oli juba 1960 eKr Aabrahami ja Melkisedeki ajal osa semiidi kultuurist. See on aga suurim ebanormaalsus, et kirik astus ametlikult välja Graali vastu, aga omastas samal ajal selle pärimuse keskseima sümboli. Armulauasakrament(püha õhtusöömaaeg) kasutab jultunult karikat veiniga, mis sümboliseerib messia verd, koos oblaadiga, mis sümboliseerib tema ihu. Selle tavandi fanaatilised kaitsjad klammerduvad dogmaatilise arusaama külge, et see traditsioon järgib viimast õhtusöömaaega, kus Jeesus pakkus oma jüngritele veini ja leiba, ent nad ei suvatse mõtelda sellele, et Jeesus ise ju sooritas üht igivana teise usu rituaali.

Sumerite käsikiri(Kogukonna seadus) kirjeldab Kumranis korraldatud messiapidusööke, kus piduliku sööma aukülaliseks oli ülempreester. Natsareense kogukonna väljavalitud kõrgeimad liikmed moodustasid Volitatud Apostlite Nõukogu. Umbes 50a enne Jesuse sündi oli kindlaks määratud pidusöömaaja täpne ja õige laudaistumise järjekord ning söömise ajal järgitavate rituaalide üksikasjad. Troonis hetkel valitsevaks peetav messias(salvitu) ja keegi ei mõelnud selle all Jeesust. Graali legendides on arvukalt juudi nimesid ja nendest tuletatuid(Josephes, Lot, Elinat, Galahad, Bran, Urien, Hebron, Pelles, Joseus, Jonas, Ban,....).

Eriline austus oli kõige kristlikumal kangelasel Galahan, keda varastes tekstides kutsuti Gileadiks. Algne Gilead oli aga heebrealase Miikaeli poeg, Aabrahami venna Naahori pojapojapoeg(1Aj5:14).
Gilead tähendab "tunnistuste kuhi" ning Gileadi mägi oli Tunnistaja mägi(1Ms31:21-25). Ning Jaakob nimetab Galeediks oma kivikangru...
Prantsuse templirüütlite ringkondades 12.saj. esile kerkinud Graali lugudes oli tähtsal kohal Arimaatia Joosep, kuid iidamast-aadamast ajast oli pärit veel keegi, keda äärmiselt kõrgelt austati. See oli Hasmoneide preester Juudas Makabeus(suri 161 eKr). Huvitav on lugeda vestlust sir Gawaini ja Graali suguvõsast Joseuse vahel frankide-flaamide 1220a paiku koostatud teosest "Püha Graali ülev ajalugu".

Seal on otseselt juttu Juudas Makabeusest. Autoriseeritud piiblis teda ei esine, ent Vana ja Uue Testamendi vahel on ajalooline tühik ja just sellest ajajärgust leiabki loo Juudast ja Hansoneidest-Makabeustest. See on pikalt ja detailselt üksikasjalikult kirjas 1.saj. ajaloolase Josephus Flaviuse(oli sünnilt Hasmonei) teostes, samuti piibli apokrüüfides(Makabeide raamatus, mis oli algselt lisatud Septuagintale).
Põhjus, miks neid piiblisse pole valitud, oli ilmselt selles, et need kirjutasid üksnes inimese, mitte jumala tegusid. Tänu tunnustatud pühakirja sellisele suhtumisele ilmusid evangeeliumid Jeesusest roomalikus keskkonnas. "Vasardaja"(Makaba) nime all tuntud Juudas Makabeus....oli preester Mattatiase poeg ning tema kilp(sellele vihjatakse ka Graali loos) oli legendaarne. Sellel paiknes retooriline küsimus "Kes on juutide seas minu sarnane?"

Oma isa jälgedes liikuv Juudas jätkas relvastatud võitlust Süüria Seleukiididest kuningate vastu. Viimased olid Aleksander Suure makedoonlasest väejuhi Seleukose järeltulijad ning sundisid Juudamaal peale kreekalike kombeid ja usku.
Jätan siin vahele kirjult kireva ajaloo ja mainin, et 165eKr(25.kisevi=novembri päeval) laskis Juudas lõpuks Zeusi tohutu kuju välja visata ja Templi taas juudi usule pühendada. Linna menoral süüdati küünlad ja algasid 8-a päevased pidustused, millest sai alguse juutide iga-aastane hanuka püha(Hanukkah), juutide valguspüha.

Kuigi Makabeid olid Süüria vastu olnud võidukad, oli juutide ühiskonnale tehtud korvamatut kahju, nimelt pingutavate lahingute tõttu oli tulnud võidelda ka sabati ajal. Seda vastutasid ägedalt judaismi eriti jäiga haru esindajad hassiidid(hebrea hasid=vaga) ja kui Hasmoneid haarasid võimu, siis hassiidid marssisid linnast välja ning rajasid Jeruusalemmast paar miili idas, Surnumere ääres Kumrani kõnnumaal oma kommuuni(vana Kumrani nimi olevat olnud Sehakha).

Vahepeal oli Juudamaal taas oma dünastia. Hasmoneide soole tuli aga kiire lõpp, printsess Mariamme abiellus Idumea araablasest väejuhi Herodesega. Selle abielu põnevast loost ja samaaegselt arenenud Rooma-Egiptuse intriigist(Antonius ja Kleopatra) on jutustanud pikalt Josephus Flavius'e teostes "Juudi sõda" ja "Juudi muinsused".

Et mõista Euroopa ajalugu, peame veel veidi juutidest rääkima.
Kumrani asutamine(130eKr) ja eriti esseenidest ravitsejate tulek sinna(u100eKr) oli määrava tähtsusega. Esseenid olid filosoofilise kallakuga ravitsejate kogukond, rohkem kreeka-egiptuse kui israeliitide kultuuri kandjad. Juudi kroonikad kirjutavad viimasest maavärinast(31eKr) mis sundis asulat hülgama. Leiud kinnitavad, et kaht kindlat eristuvat asutusjärku eraldas vaheaeg. Flavius selgitab, et esseenid olid osavad ravijad ja nende teadmised juurte ja kividega arstimisest olid pärit vanaaja inimestelt. Esseen viitabki millegile sellisele, aramea asayya tähendus oli arst ja selle kreekalik vaste oli essenoi.

Valgeid rüüsid kandvad esseenid olid üks juutide kolmest peamisest filosoofilisest voolust(teised kaks olid variserid ja saduserid). Nad olid ühenduses Egiptuse müstikutega ja Therapeutate ravitsejatega. Esseenid olid olemuselt vana aristokraatia esindajad, nad igatsesid taga Iisraeli hiigelaega ja Taaveti soo võimul olekut. Herodes Suure valitsemisajal(37-4 eKr) kulutati Jeruusalemmas tohutuid rahasummasid, tegelikkuses toimus see pärast suurt loodusõnnetust(25eKr).
Josephus Flavius jutustab, et vihma ei sadanud üldse, Palestiinas ja Süürias oli ikaldus. Polnud ei seemne- ega toiduvilja, kitsed ja lambad hukkusid. Herodes lasi oma paleest kõik kuld- ja hõbekaunistused maha võtta ning saatis need Egiptuse prefektile Petroniusele, et osta vilja vaarao viljaaitadest. Vilja, riideid ja hädatarvilikku jagati vabalt kogu kuningriigi rahvale ja erakordselt suurtes kogustes.

Peale kaht aastat oli kriis möödas, aga Jeruusalemma rahakirstud olid ka täiesti tühjad. Herodes oli käitunud tõeliselt kuninglikult ja päästis riigi ning rahva, ent tema ise ja ta õukond olid pankrotistunud. Ometi suutis ta väga lühikese aja jooksul viia majanduse hämmastavalt õitsvale tasemele. Ta annetused olid tohutud ja ületasid mitmekordselt maksudest saadud tulusid. Ta lasi ka Templit laiendada, nii et uus templikompleks laius tervelt 35 aakril(seega suurem kui Ateena Akropol !).

Templist sai ajajärgu kõige suurejoonelisemalt kavandatud ehitis ja kolossaalse projekti kallal töötas tuhandeid müürseppi. Tänini on säilinud nurgakive, mille kaal on üle 80 tonni ja mis paiknevad vundamendist 30m kõrgemal.


Järgneb

Ajalugu kinnitab, et pankrotist aitas Herodest välja eksportkaubandus, eriti tema ema Kufra(Cypros) imetlusväärse kaljudesse uuristatud linna Petraga (Lõuna-Jordaanias).
Petra oli tänu hinnalistele vürtsidele ja marmoriga kauplemisele äärmiselt rikas keskus, mida valitses Nabatea araablasest kuningas Aboud. Sealsed insenerid olid kõikjal tuntud kui veesüsteemide spetsialistid. Petra majandus tugineski väljaveole ja sisse toodi väga vähe. Imporditi põhiliselt luksuskaupa: Hiinast siidi, Aafrikast vandlit, Indiast puitu ja vääriskive. Aga mida oli pakkuda Herodesel Petrale?

Ta kordas lihtsalt seda, mida Salomon oli teinud enne teda, ta müüs "ülespoolset tulekivi", see oli kõikidest kaupadest kõige kallim. Sai juba põgusalt mainitud Kumrani esseene. Surnumere käsikirjades nimetavad nad end Uueks Lepinguks(Berith Hadashad), araablased aga kutsusid neid Lepingu Hoidjateks(Nazrie ha-Brit), sellest tulenes nimetus "natsareenid".
Vastupidiselt üldlevinud ekslikule arusaamale ei olnud Jeesuse natsareenide sektil mingit pistmist Naatsaretiga!

Paljudel väljakaevamistel on võimsate kloostrihoonete juurest leitud vapustavalt suuri veemahuteid. Imeks on peetud ka veejuhtmete ja kanalite ebatavalist keerukust. Akvadukt tõi Juuda mägedest vett, kuid teised veejuhtmed tulid otse tulisoolasest Surnumerest. Eriti tähelepanuväärne oli 95 m pikkune Mazini kanal, mille vesi oli nii kõrge mineraalide sisaldusega, et ei kõlvanud mitte mingil juhul joomiseks ega pesemiseks. Nüüdseks on teada, et see sisaldas suures koguses ORME-kulda, see oli looduslik mfkzt.

Nüüdisaegsed uuringud näitavad, et Surnumere setete koostisest moodustab 70% kuld monatomaarses olekus ja 30% magneesiumi(huvilistele pikemalt).

Ühesõnaga kuivatatud setete mõjutamisel soolhappega, magneesium lahustub ning jääb puhas valge sem-an-na.

Nii erines esseenide meetod Salomoni omast ja sarnanes rohkem David Hudsoni omaga. Ürikud mainivad, et äri ajades kauplesid esseenid kogukonda mittekuuluvatega ainult raha eest, aga omade vahel andsid ja võtsid kaupa vabalt vahetamise teel(ega ei ostnud ega müünud).
Tundub, et Herodes ja esseenid leidsid kiirelt teineteise mõistmise. Ja hoolimata piiblis patuoinaks tegemisest annavad ajalooallikad Herodesest pildi kui pädevast ja lugupeetud valitsejast. Ta vahetas kogunisti usku ja võttis omaks judaismi, et ennast rahvale vastuvõetavamaks teha, kuigi tal oli 10 naist ja ta jäi truuks ka teistele oma araabialikust kasvatusest saadud kommetele. Sellele vaatamata oli probleeme riigivalitsemisega, sest olukorrast johtuvalt oli Herodes sunnitud alluma ülemvõimule(juudamaa Rooma asehaldurile resideerimise kohaga Caesareas).

Kohaliku rahvamassi vaoshoidmiseks löödi risti üle 3000 inimese roomlaste poolt.
Kehtestati ka ebaõiglaseid makse, piinamine oli igapäevane kohalik lõbu ja juutide enesetapud kasvasid murettekitavalt sagedaseks. Herodes ei saanud selle vastu midagi teha ja rahvas pole teda mitte kunagi ka süüdistanud. Iseloomult erinev oli aga tema poeg Herodes II Antipas, kes oli roomlaste jõulise reziimi omaks võtnud ja eraelus oli väga julm.

Herod Antipase mündid:




Huvilistele lisa - (inglis k.)



Tema on just see evangeeliumitest tuntud Herodes, kes lasi eemaldada Ristija Johannese pea. Herodes Antipase valitsemise alguses katkesid ka igasugused kaubanduslikud sidemed esseenidega. Ja hiljem kerkis just Kumranist esile Rooma vastu suunatud äärmiselt agressiivne selootide liikumine, mille eesotsas oli väejuht Juudas Galilealane. Johannes Hyrcanose liinis Hasmoneide soost pärit Juudas algatas samasuguse sissisõja nagu ta kaugest esivanemast nimekaim Juudas Makabeus. Lõpuks alustasid seloodid raevukat sõjaretke Jeruusalemma uue asehalduri Pontius Pilatiuse vastu ning see viis ka juutide üleüldise ülestõusuni 66 pKr.


Järgneb

Laborikatsetest on selgunud, et ülijuhtiv aine produtseerib surmavat gammakiirgust, seda peab oskama käsitleda. Oskamatusest juhtus ka Surnumere lähedal asuvates linnades, Soodam ja Gomorra, katastroof (isehakanud katsetajate poolt tehtud katsetes) tulekivi kiirguse läbi(need hävisid umbes 2 aastatuhat enne Kumrani asustamist). Juba Aabrahami ja õiglase kuninga Melkisedeki aegadest oli lepingu tulekivist "leiva" tootmine alati seotud õigustega. Kogu Taaveti dünastia eksisteerimise aja juhtisid "leivaga" varustamist Saadoki(tsedeq/zaddik = õige) soost preestrid ning seda dünastilist liini säilitati ka esseenide kogukonnas. Hea ülevaate Kumrani sektidest saavad huvilised "Christians and Qumran".

Vana Test. Hesekieli raamat(44:15,48:11) kinnitab, et lepingupühamus teenimine jääb Saadoki poegade eesõiguseks. Surnumere käsikirjade "Damaskuse ürikutes" kirjutatakse, et Saadoki soost ülempreestrit austati kui Õiguse Õpetajat. Tema peavaenlasena on kirjutatud kedagi Õelat Preestrit ning Soodoma ja Gamorra lugu peegeldab õigete ja õelate kaalumist ja vastandamist(1Ms18:23-33).

Ükski käsikirjadest pole nii täis allegooriat ja vihjeid kui "Pesher Habakkuk", milles on kogu ulatuses kasutatud esseenide koodikirja ja hulgaliselt metafoore. Surnumere käsikirjades mainitakse seaduselaegast vaid korra, "Damaskuse ürik"(u100eKr) teatab, et see on väga ammusest ajast peidetud.

Imestati ühe huvilise poolt, et kuidas ma nii enesekindlalt väidan "hallide aegade" asju mida ei teata. Esiteks pole need lood võetud mitte minu peast, vaid väga tarkade teadlaste uurimustest. Ja erinevalt Euroopa "kultuursest ajaloost" kirjutati vanasti kõik ülesse ning paljud iidsed dokumendid on vaatamata kristliku kiriku ennastsalgavale "tööle" isegi säilinud. Vanades kroonikateski jäeti vahel mõni asi ütlemata, aga nad olid palju ausamad kui keskaegsed kroonikad ja võrreldes erinevaid allikaid on teadlased leidnud ka tõe. Ei maksa ka mõnede tuhandete aastate taguseid sündmuseid pidada "inimkonna koidikuks".
Viimane oleks tegelikult eoliitikum(kr.eos=koit, lithos=kivi) ehk tulekiviaeg. Teadlased peavad "hämarast" rääkides silmas aga paleoliitikumi(palaios=vana).

Kas sellistes aegades "liikudes" saab sidumisel ajamõõduga kasutada mõistlikke ajaühikuid?
Kui keegi kirjutab alampaleoliitikumist(500000-180000 a e.m.a.) on antud reaalarvude hulga nullelement või numbritähis, mis positsioonilises arvusüsteemis märgib mingi numbrikoha ühikute puudumist oma umbmäärasusega karjuvas vastuolus nii väikese ajavahemikuga "meie ajaarvamise järgi", nii et mõtekam oleks öelda kui palju aastaid tagasi. Ühesõnaga 0,5 aastamiljonit oleks selgem. Kõik sündmused toimuvad ka ajavoolu taustal. Taevakehade liikumine on praktiliselt igavikuline(siin pole mõeldud detaile vaid üldiselt).

Inimajaloo ajamõõtjate töö sõltub inimtegevusest. Nüüd öeldakse, et ökoloogiline jälg. Meie põhiline ajamõõt on võetud astronoomiast ning seega on olemuselt konfiguratsioonidega määratud gravitatsiooniline ajamõõt. Selle kohta on parim väljend efemeriidiaeg(kr. ephemeris=päevaraamat).
Efemeriitides on antud taevakehade ettearvutatud asendid üksteisele järgnevatel ajahetkedel ning arvutusi kontrollitakse ka vaatlustega. Praktikas kasutatakse ajavoolu määramiseks Kuu liikumise praktikas kontrollitud võrrandeid. Ka Kuu näiv liikumine on suhteliselt kiire ning Kuu on silmadele Päikesest mahedam. Ehkki nüüdne Kuu kasutamine gravitatsioonilise ajamõõdu vahendina ei ole seoses ürgse kuukalendriga. Kooskõlastusi raskendas muidugi ka see, et päikeseaastasse ei mahu täisarv kuid. Seega on ajaloo aja määramisel otsustavaks aasta, tegelikult troopiline aasta(aeg ühe astronoomilise kevade algusest järgmiseni). Olmes on muidugi aasta mingite täisarvu ööpäevadega kalendriaasta. Troopiline aasta pole konstant, väheneb sujuvalt pool sekundit sajandis. Üldiselt võin avaldada ülisuure saladuse, troopiline aasta on tegelik päikeseaasta. Kõige ebapüsivam on ööpäeva pikkus(muutub nii perioodiliselt, korrapäratult ja sekundaarselt).
Sekundaarselt kasvab ööpäev 0,0016 sekundit sajandis. Seega kaob üks ööpäev 1,5 miljoni aastaga. Samas kalendrikorraldus tegeleb vaid täisarvu sisaldavate kalendriaastatega(365 või 366), need vahelduvad kalendrialgoritmi järgi. Ja selle asemel, et tühistada iga 128 aasta tagant üks lisapäev, kasutab me uus kalender(gregoriuse) süsteemi, et jäetakse ära 3 lisapäeva 400 aasta kohta(näiteks 1700, 1800, 1900,...,2100, 2200,....).
Lihtsamalt öeldes iga 133 1/3 aasta kohta tühistatakse üks lisapäev. Meenutan, et vana(juliuse) kalender luges erandita iga neljanda aasta lisapäeva aastaks, saades nii kekmiseks aasta pikkuseks 365 1/4.

Troopiline aasta on sellest 0,0078 ööpäeva lühem. Seega triivis vana kalender terve päeva iga 128 aasta kohta. Kronoloogia(kr chronos=aeg) seab eesmärgiks minevikusündmuste, ajalooliste dokumentide, tsivilisatsiooni loomingute ning looduslike elementide vanuse väljendamist kokkulepitud ajaühikutes. Kronoloogia on absoluutne juhul kui on võimalik vastavusse seada mingi tänapäevase kalendrisüsteemiga või metroloogilise ajaskaalaga.
Loodusest on tulnud dendrokronoloogia, aga igal aastal ei pruugi olla puudel üks aastarõngas(erandina võib neid olla mitu või mitte ühtegi). Meenutan, et me vanimad puud (sekvoiad ja ohtjassoomuselised männid) on elanud üle 4 aastatuhande. Muideks ka kilpkonnad omavad aastarõngaid.

Kvaasiabsoluutne kronoloogia erivorm on glotokronoloogia(kr. glotta=keel). Teadlased on avastanud, et glotokronoloogilistest tüüpsõnadest vaheldub aastatuhandega umbes paarkümmend protsenti. Siin tuleb muidugi arvestada erinevate keele erinevaid tingimusi.
Huvilised võivad leida veel absoluutse kronoloogia, relatiivse kronoloogia, stratigraafilise relatiivsuse kronoloogia jne jne.

Väga palju on kasutatud sündmuste õigeks dateerimiseks planeetide liikumist. Isegi Aristoteles registreeris kahel korral Kaksikute tähtkuju ühe tähe kattumist planeet Jupiteriga. Ajalooürikutes leidub kirjutusi planeetide konjuktsioonidest ja ilmingutest. Nii on loodud efemeriidsed tabelid ka kauge mineviku tarbeks. Toon näiteks, et juba 1962-1964 avaldas Tuckermann ekliptilised koordinaadid 1649 m.a.j.-601 e.m.a.
Huvilistel soovitan lugeda põhjala triivivat kalendrit. Meie kalender oli muide soomlaste kodumaisem(soomlased said kõik nädalapäevade nimedki rootslaste vahendusel).

Iidne kalender on seotud ka mütoloogiaga, huvitavad on keltide ja leedukate haldjate seotus päevadega. Megaliidiastronoomia nii atlandi kui põhjala kalendrikorraldused olid ka päris huvitavad. Kõik kirjapandu pole meieni säilinud ja ka see, mis on säilinud, pole meieni jõudnud täielikul kujul. On teada suur hulk antiikautorite nimesid kelle loomingust pole meil kasutada mitte ühtegi rida. Ent ka nendelt autoritelt, kelle teosed on säilinud, pole meile jõudnud kõik, mis nad on loonud.

Näiteks Aischylose 90-st näidendist on meile tervelt säilinud 7.



Kuigi ühtede teoste säilitamisel ja teiste kadumisel on suurt osa etendanud juhus, on siin ka oluline faktor, nimelt järjekindel valik. Valik tekkis juba antiikajal. Oluline oli ka materjal.
Näiteks papüürusel kirjutatu säilus Egiptuses aastatuhandeid, Euroopas kõdunes see kliimaoludes kiirelt.
2.saj.ema hakkas papüürusega võistlema Pergamonis(Väike-Aasias) kasutatav pärgament(eriliselt pargitud loomanahk). Käsikirjad säilusid tänu ümberkirjutamistele. Valik sõltus aga kirjutajate tööandja suvast ja huvist.
Kaotsiläinud dokumentide arv kasvas hüppeliselt ka seoses kultuuritaseme järsu langemisega antiikühiskonna asendumisel kristliku "tsivilisatsiooniga".

Oluline faktor oli ka tahtlik vandalism. Saavutanud 4.saj. lõpliku võidu paganluse üle, püüdis kristlus hävitada kõike mis ei vastanud tema dogmadele või oli kirjutatud "paganate" poolt. Rohked ümberkirjutamised poetasid tekstidesse ka moonutusi ja vigu, osa neist olid tahtlikud. Osa tekkis ka keskaegsete munkade piiratud hariduse ja maailmavaate tõttu. Õnneks on nüüd leitud Egiptuse kõrbetest ka originaalis hästi säilunud käsikirju. Tänapäevased teadlased saavad nendest tekstidest ka aru nii nagu mõeldi neid kirjutades.

Kuna tihti mainin ka kreeklaste allikaid siis veidi ka neist. Kreeka ürgasukad(iidsed kreeklased nimetasid neid pelasgideks ja lelegiteks ning kaarialasteks) polnud indoeurooplased.
III aastatuhande lõpul e.m.a. tungisid põhja poolt Kreekasse "klassikalised kreeklased".
Olulisemad hõimud olid joonlased ja ahhailased ning aioollased. Seoses doorlaste tulekuga nihkusid varem tulnud saartele ja Väike-Aasiassegi.
8.saj.ema tekkis ühisnimetus hellenid. Algne hieroglüüfkiri asendus(u1700e.m.a.) lineaarkirjaga(A- ja B-variant). Kreeklasi mainitakse pidevalt ka egiptlaste tekstides. Kreeka folkloorist on tekstid hilisemates ümberkirjutustes olemas(müüdid, muinasjutud, loitsud, laulud, vanasõnad, mõistatused,...) ürgne luule oli kollektiivne looming.

Eriti populaarsed olid jambid(pilkelaulud). Rituaalsetest pulmalauludest(levinuim hüüe oli "oo Hymenaios"(abielujumal)) arenes hiljem välja kreeka lüürika eriline zanr hümenaios(epitalaanion). Oluline rituaalne laul oli ka treen(itkud), muide olid ka kutselised nutunaised. Tuntud on paljud tragöödiad. Kõige tõsisema iseloomu omandab Aristophanese kriitika komöödias "Konnad". Mõistmiseks on hea lugeda ka Hesiodose poeemi "Theogonia", annab ülevaate jumalate tekkimisest. Huvitav vaheldus on ka vaieldava autoriga "Naiste loetelu"("Naiste kataloog").


Järgneb

Kuningas Salomonil oli imekivi, Samir.
Kabalas on mannamasin, sealt ka taevamanna.
Mannamasin on seotud ka prohvet Jeremijaga, kes 587a eKr peitis selle Nebosse.
Wolfram von Eschenbach'i lugudes(13.saj.algus) kirjutatakse, et Graali "tõi kord kaasa mingi jõuk, kes siis uuesti taevasse tähtede poole tagasi lendas, sest neid kutsus koju süütus".
Flegetamise "paganlik" raamat leiti Toledost, sealgi on vihjeid Graalile, Flegetanius ise olnud juuditari ja "niisuguse mehe poeg, kes "kummardanud vasikat"".

Piiblis on selleks Foiniikia kuninga nõuandja, astroloog ja arhitekt(elutööks Salomoni tempel(seal hoiti Käsulaegast ja mannamasinat!)).
Foiniikiast liikus Graal moslemite juurde ja koos nendega Toledosse. Parzivalist teame, et Graali valvab Graali rüütelkond, Templeisen.
Muide, ajalooline Templirüütlite Ordu tõlkis vanu juudi tekste ja 1105-1127 teostasid nad Jeruusalemmas väljakaevamisi ja rändasid Palestiinas. Hiljem ordu likvideerimisel pandi nendele süüks puusliku, Bafomet'i, kummardamist. Ajaloos on fakt, et ööl enne nende kinnivõtmist, suundus templi juurest killavoor mööda rannikut Pariisi suunas.

Olles nüüd otsaga jõudnud Uue Test. evangeeliumite aega, jõuame peagi ka Euroopasse, enne käsitleme veel veidi sama ajajärku, millest kõneleb L.Gardner'i "Püha Graali sugupuu".
Mainitud teos käsitleb Jeesuse elu, vaimulikuna teenimist ja abielu igakülgselt. Oluline on küsimus, et kuidas on üldse võimalik ühte sobitada Jeesust kui surelikku(Maarja ja Joosepi poeg) ristiusu kujutlusega temast kui Jumala pojast?

Väga hiiglaslikud erinevused valitsevad selle vahel, mida kristlastele jutlustatakse ja mida tegelikult piibel ütleb Kristuse sünni kohta. Üldlevinud arusaamatus on, et Jeesus sündis loomalaudas, mitte üheski autoriseeritud evangeeliumis pole mitte ühtegi viidet laudale. Ja isegi pole kordagi mainitud ei ühtegi härga, eeslit või mõnda muud (vagurat või mittevagurat) kodulooma, keda klassikaline klantsitud võltspilt silme ette toob. Kummaline on seegi, et neljast evangeeliumist vaid kaks(Matteuse ja Luukase) mainivad üldse sellist asja nagu Jeesuse sünd, ent Markus ja Johannes ignoreerivad sellist asja täielikult.
Uus Test. algab Matteuse evangeeliumi sõnadega: "Jeesuse Kristuse, Taaveti poja, Aabrahami poja, sünniraamat".

Sellele järgneb kohe üksikasjalik põlvnemise kirjeldus(Mt1:2-16), mis päädib kokkuvõttega, et Aabrahamist alates oli meesliinis 42 sugupõlve.

Ja edasi jutustab evangeelium Jeesuse sünnist Petlemas, nentides vaid, et jeesus sündis "kojas"(Mt2:11). Luuka evangeelium algab Ristija Johannese sünni ettekuulutustega. Jõudnud aga Jeesuse sündimise aega, antakse seal veel üks põlvnemisjada, mis algab Jeesuse isast Joosepist ja naaseb ajas kuni Aadamani, keda kutsutakse "Jumala pojaks"(Lk3:38). Nelja evangeeliumi paraleelseid lõike võrreldes on onkronoloogiliselt uues Test. termini "Jumala poeg" esmamainimine ja see ei puuduta üldse Jeesust vaid tema ülikauget esivanemat.

Sõna "laut"(inglaste piiblis stable=tall), mida nii laiaulatuslikult kasutatakse seoses Jeesuse sünnipaigaga, tähendab inglise keeles vaid paika, kus kasvatatakse ja hoitakse hobuseid. Seda pole mitte kunagi seotud mitte ühegi teise loomaliigiga, samuti pole see mingi varjualune taluõues, nagu seda jõulukaartidele topitakse.




Üks kahtleja uuris, et kas võib nii vanu asju uskuda, noh kirjutan siis siingi. Pole õige kahelda vaid iidsetes kirjutistes, kaasaegsus on palju eksitavam, eriti veel internetist pärinevad asjad. Lugedes Walter Isaacson'i raamatut "Einstein, tema elu ja universum" leiab, et Einsteini tabas judaismikirg. Õdegi meenutab kuidas vend jälgis vabal tahtel üksikasjalikult kõiki juudi usu rangeid nõudeid, ei söönud sealiha, pidas kinni kossertoidu reeglitest ja sabati käskudest...

See oli vaevaline, sest ülejäänud perekond ei püüdnudki varjata oma põlgust sellise käitumise suhtes. Einstein aga komponeeris Jumala ülistuseks palvelaule, mida teel koolist koju endamisi laulis. Vahel võivad ka lähedaste mälestused omada vigu.
Maja ütleb, et vend astus gümnaasiumisse 8-aastasena, aga tegelikult toimus see oktoobris 1888(oli siis 9,5a!).

Palju on ka väiteid, et "nagu igaüks teab, ei tulnud ta koolis matemaatikaga toime".
Seda leiab nii TV saadetest, ajalehtedest(Ripley "Usu või ära usu!"), internetist.
Paraku pole see üldse tõsi. Einsteini lapsepõlvest on ajalool palju iroonilisi seiku, enamus pole just eriti tõesed. Tegelikkuses lahendas ta 14-aastasena diferentsiaal- ja integraalarvutusi. Muide, ta oli oma klassi parim õpilane...


Järgneb

Ajalugu on täis mõtetuid tapatalguid, käis pidev nottimine ja lõhkumine, et hiljem taas sigineda ja samu hooneid ehitada. Eriti hull on kui on klopitud kokku mitmerahvuseline riik, see on suitsev püssirohutünn. Looduseski ei ela rotid ja hiired samas urus, ei lenda ka pääsukesed ja varesed ühes parves. Huvitav oleks teada, et kuidas oleks olnud meil siis kui oleks täitunud Vend Vahindra("Paljasjalgne Tõnisson") unistus-Budistlik Balti Riik(Pan-Baltoonia), millele kirjutati isegi hümn valmis("Suur Buddha, kaitse Baltimaad. Me isa, ema hällimaad....").

Tema üle ei maksa naerda, ta meil ainus eestlasest pühak...
Tema jutt oli iseenesest ju õige: "Vigade põhjusi tuleb otsida endast. Miks süüdistada heade ja halbade sündmuste pärast Jumalat või Kuradit? Tänaseks on juudid ja kristlased oma väljamõeldud "ainuõige" Jehoova üle maailma laiali laotanud, paraku on igal pool jalus Allah, teine "ainuõige", kes pole mitte sugugi nõrgem ja trügib edasi sama jõuliselt..."

Milline võiks üldse olla meie maailma mingi muu dimensioon?

Nüüdsed teadlased räägivad juba kvark-gluuonplasmast, mis on muide väga huvitav ainevorm. Füüsikud kasutavad sellest rääkides tihti väljendit "vaakumi sulatamine".
Ühesõnaga, lühidalt, kvargid on kvarkgluunplasmas vabas olekus tänu sellele, et hiiglasuure energiahulga koondumisega väga väikesesse ruumiossa on vaakum "üles sulatatud". Keeruline värk, ega muidu üks kuulus teoreetik öelnud, et "füüsikaline vaakum on täidetud kõige tähtsama füüsikalise sisuga".

Isegi Uus-Meremaa maoorid räägivad, et maailm sündis suurest Eimiskist(Te Kore).
Imetlusväärseim mütoloogia aga kujunes rahval, kellele on saatusest määratud saada meie kultuuri aluste rajajaks. Need olid kreeklased, nad õppisid teistelt ja õpetasid kolmandaid. Kreeklased ei uskunud, et jumalad lõid maailma. Nende arusaam oli vastupidine, maailm lõi jumalad. Enne kui olid jumalad, loodi taevas ja maa. Need olid esimesed vanemad, titaanid olid nende lapsed ja Olümpose jumalad nende lapselapsed.
Kas pole mitte tark ja ettenägelik maailmapilt!?!

Selle annavad teadmised ja soov õppida. Sokrateski kirjutas: "Kas pole kummaline, et asjast, mida pole olemas, teatakse rohkem kui olemasolevatest?"

Prantsuse ajakirjanik ja filosoof Jean d'Ormesson(sünd.1925) lausus elutargalt, et "Enne kui algus sai alata, oli eimiski kõik "ehk pikemalt" enne aja ürjet, kui nii võib öelda, ja alguse algust, oli olelus üksi olematuses".
Muide, "ürje" on puhas eestikeelne sõna ja tähendab "hakatus" või "alustus".

Maailmas on kõik terakeste kuhjumise alusel. Üks meie austatud akadeemia õppejõud, nime ei nimeta, ta lause on niigi kuulus, ütles püsimatute kohta, et "on see häda man, et nad püüavad poole tunniga kogu maailma ära seletada".

Akadeemik Endel Lippmaagi on uurinud mõistet elu: "Mina isiklikult ei usu, et elu on tekkinud maakeral. Kuid on siin eksisteerimiseks omandanud sobiva kuju. Elu teke Universumis on füüsikaline paratamatus. See tuleneb füüsika seadustest...Mõiste elu tähendab kõrgelt struktureeritud ainet...Ta võib eksisteerida mitte ainult kaduvväikestest, vaid ka hiiglasuurtes vormides. Ja väga igasugustes vormides..."

See siin viib juba teemast välja, see teema siin käsitleb kindlalt eksisteerinud fakte ja ei baseeru oletustel. Seega olemise olemus. Lihtne asi kipub taas keeruliseks, olemine on ju filosoofiline mõiste, mille abil väljendatakse teadvustest sõltumatut eksisteerivat objektiivset maailma või kõige üldisem ja abstraktsem mõiste, tähendab millegi eksisteerimist üldse.
Olemus on filosoofiliselt antud asja mõte, just see, mis ta on omaette, erinevalt kõikidest teistest asjadest ning erinevalt asja olekutest, mis muutuvad ühtede või teiste asjaolude mõjul.

On viimane aeg naasta ajaloo juurde. Enne meenutan, et Giambattista Vico sõnastas Ajaloo Ringkäigu Teooria, see on idealistlik mõttekäik, mille järgi ühed ja needsamad staadiumid korduvad ühiskonna ajaloos lõputult. Seda olen selles teemas püüdnud minagi korduvalt vihjata, et kas siis inimeseloom kord õppust ei võta, või on tõesti mõnel ainus õppetund see, et ta vigadest ei õpi.
See on fenomen.
Kanti filosoofias erineb fenomen printsipiaalselt noumenonist, mis jääb väljapoole kogemust ning on inimlikule kaemusele kättesaamatu. Imelikul kombel mõjutab nüüdiskultuuri enim fetisism. Marx leidis fetisismi juurteks on subjekti ja objekti suhete objektiivselt moonutatud ja pea peale pööratud iseloom. Engelsi järgi saab sealt tiivad ka religioon, ehk ühiskondliku teadvuse spetsiifiline vorm, mille eriliseks tunnuseks on inimeste üle valitsevate väliste jõudude fantastiline peegeldumine inimeste teadvuses. Patristidele soovitan aga lugeda Ivan Petrovits Pavlovi "Loengud peaaju suurte poolkerade tööst", ise eelistan veidi kaasaegsemat kirjandust.

Niisiis, arusaam loomade varjualusest kui Jeesuse sünnipaigast tekkis Luuka evangeeliumi ühestainsast märkusest, et vastsündinu "asetati sõime".
Sõim pole aga hoone, see on loomade söögikoht. Ja Luuka evangeelium(2:7) ütleb, et seda tehti sellepärast, et "neil polnud muud aset majas".
Kusjuures ignoreeriti täielikult Matteuse määratlustki, et sünnikoht oli "koda".
Smith's Bible Dictionary kinnitab, et vanaaja Lähis-Idas ei tuntud võõrastemaju tänapäevalikus tähenduses. Kombeks oli rändajad oma koju kutsuda ning seda peeti vagaks teoks. Ka kreekakeelne originaaltekst mainib, et "katalumas" ei olnud "topost", mis meie keeles tähendab, et "toas ei olnud kohta".

Tollal oli üldlevinud, et vajadusel kasutati ja seda isegi mugavust silmas pidades, varuhällina sõime(hälle, sõimeid ja kirste valmistasid niigi samad töökojadki).
Luuka evangeeliumi ülemaailmset segatust tekitanud värsijupi õige tõlge peaks olema, et vastsündinud Jeesus pandi sõime, sest toas ei olnud hälli.

Nii Matteus kui Luukas on ühel meelel Jeesuse põlvenemise sugupuust alates kuningas Taavetist. Matteus märgib, et Jeesus põlvneb Taavet poja Saalomoni liinist. Luukas pakub detailsema sugupuu hoopis Taaveti teisest pojast Naatanist alates. Lõppude lõpuks(peale Matteuse esitatud 22 ja Luuka 20 sugupõlve) ühtivad mõlema loendid Serubbaabeli nime kohal. Mõlemad on ühel meelel, et viimane oli Sealtieli pärija peale Paabeli vangipõlve. Seda kinnitavad ka Vana Test. Esra raamatud(3:2) ja Haggai raamat(1:1). Paljud uurijad taas kahtlevad selles, sest ehkki nii Esra kui Haggai kinnitavad, et Serbbaabel oli Sealtieli poeg, võis neil olla üks põlvkond vahet ja ilmselt see nii ka oli. Tundub, et Sealtielil oli poeg Pedaja ja see võis olla Serubbaabeli isa. Arutluses Salomoni ja Naatani näiliselt erinevate sugupuude üle viitas Eusebius(4.saj. Caesarea piiskop) ühele 100a vanusele kirjutisele(autoriks ajaloolane Julius Africanus). Seal selgitati, et vastavalt tollasele tavale ei tarvitsenud bioloogiline isa tingimata olla seaduslik isa.
Piiskop rääkis teistele, et kõik sõltub sellest, kes lapse eest hoolitses ja last üles kasvatas, ent sealjuures "säilitati mälestus mõlemast, nii tõelisest kui nimelisest isast".

Sellisel selgitusel poleks nagu erilist mõtet, sugupuu koostatakse ju ainult bioloogiliste vanemate kohta(isegi kui on vallasvanemad). Seaduslikkus on määrav ainult juhul, kui on tegemist tiitlite pärimisega. Vastukäivuse ausaim põhjus on, et loenditest oli välja jäetud tähtsad naisliini esindajad. Esimene Ajaraamat(3:10-17) kinnitab Serubbaabeli põlvenemist isaliinis kuningas Saalomonist(nagu ka Matteusel), aga Serubbaabeli ema oli Naatani soost(Luuka evangeelium). Ehkki Matteuse ja Luuka versioonid Serubbaabeli juures ühtivad, lahkuvad need peale seda taas kohe. Matteuse arvates Jeesus põlvnes Serubbaabeli pojast Abihuudist, Lukase arvates aga tema pojast Reesast.
Ka see erinevus on tekkinud samadel põhjustel nagu kord mainitud. Jeesuse mõlemad vanemad põlvenesid Serubbaabelist, Maarja liin algas Abihuudist, Joosepi oma aga Reesast.
Matteuse(1:16) järgi oli Jeesuse isapoolne vanaisa Jaakob, Luuka(3:23) järgi Eeli.

Ja taas on mõlemal õigus. Natsareenide kogukonna patriarhina kandis Joosepi isa Eeli traditsiooniliselt eristusnime Jaakob. Muud vahed ja sugupõlvede pikkuse jätan vahele. Muide, ka Jeesuse sünd on Matteusel ja Luukal erineval ajal. Matteus(2:3) ütleb, et see oli siis kui Herodes oli Juudamaa kuningas, aga seejärel on juttu kuninga pojast Arhelaosest(Mt2:22), seega oli Herodes I ehk Suur.
Luuka(2:1-2) teab, et Jeesus sündis kui keiser Augustuse käsul toimus Juudamaal rahvaloendus ning Süüria asehaldur oli Küreenius. Seega 4 eKr versus 6 pKr.
Aga nüüd jätke meelde, et tegelikult Markus ja Johannes ei kõnele midagi Jeesuse sünnist ega tema sugupuust, Matteus ja Luukaa annavad põlvnemise. Matteus on kindel, et Jeesus sündis majas, Luukas ei nimeta üldse kohta. Ja sünniaja vahe on 10 aastat!

Sünniaja erinevust saab seletada sellega, et vastavuses esseenide traditsioonidele eristati kaht olulist sünnidaatumit: poeglapse füüsilist sündi ja tema pühitsemist kogukonna liikmeks. See on ülioluline tõik.
12-aastaselt poiss sisuliselt " sündis uuesti", ta tegi lihtsas rüüs läbi sünni kordumise rituaali.
Ajaloost on teada, et hilisem Gallia(Prantsuse) Merovingide dünastia järgis sama tava, kuninga pojad omandasid kuningavõimu pärimise õiguse initsiatsioonirituaalide läbimisel nende 12-ndal sünnipäeval. Esseenide kogukonna liikmeks "sündimise" kommet tõendab ka Luuka evangeelium(2:1-12), ehkki 17.saj ekslikus tõlkes on seda täitsa valesti mõistetud. Nagu Matteus, nii ka Luuka paigutas Jeesuse sünni(tegelik ilmaletulek) Herodes Suure valitsemise lõppu(suri 4. eKr), aga siis teatab Luukas, et sel ajal oli Süürias asehaldur Küreenius ja et keiser Augustus oli andnud käsu rahvaloenduseks. Tegelikkuses ei olnud Küreenius üldsegi Süüria asevalitseja seni kuni Herodes elas. Küreenius määrati ametisse 6 pKr, vastavalt Josephus Flaviusele, Juudamaal toimus inimeste kirjapanek keisri käsu järgi.


Järgneb

Ning kirjalike allikate järgi oli see ainus rahvaloendus selles regioonis(Herodes I ajal neid polnud). Rahvast loendati 12 a peale Jeesuse sündi, nimelt sel aastal, mil toimus tavandlik "sünd" kogukonda. Ning see tõlgendusviga tõlkimisel tekitas omakorda kronoloogilise segaduse loos, milles räägitakse Jeesuse jätmist templisse. Sel juhul polnud ta 12-a, vaid oli 12 a peale pühitsemist, seega siis 24 aastane. Siis oleks ta kogukonnas pühitsetud täisealiseks meheks, aga selle asemel jäi ta hoopis maha, et oma Isa asju arutada.

Loomulikult on mõeldud tema vaimset isa(kogukonna isa ehk vanem), kelleks oli tol ajal preester Eleazar Annas. No ja edasine on juba ülilihtne. Aastal 6 pKr oli ta 12. See nihutab reaalseks sünniajaks 7 eKr, see oli ka Herodes Suure valitsemise lõppjärk. Tihti antakse Jeesuse sünniks 5 eKr(näiteks Oxford Concordance Bible). Muide, esimene kirjutis piiblisündmuste ajalisest järjestusest ilmus 526.a ja need baseerusid munk Dionysius Exiguus'i arvutustel. Tema järgi oli Jeesus sündinud rooma ajaarvamise järgi 754 a.u.c.(ab urbe condita-(Rooma) linna asutamisest alates). Ajaarvamise uue süsteemi järgi oli see aasta 1 pKr ehk anno Domini.

Pärastpoole otsustati, et kuna Jeesus sündis Herodese valitsemisajal, siis pidi see ju olema enne Herodese surma(750 a.u.c. , mis pidi vastama 4 eKr). Sellise loogika järgi parandati siis Jeesuse sünniaeg 5 eKr, muutes nii juba kinnistuda jõudnud ajaarvamise(eKr/pKr) süsteemi täielikult absurdiks. Kui see kõik nüüd kõrvale visata, siis parim otsene allikas sünniaja teada saamiseks on J.Flaviuse teosed, mille põhjal 7 eKr näib täpne aeg.
Sellest lähtudes oleks suhteliselt hiljuti võinud terves maailmas toimunud halenaljaka mileeniumipidustustega võinud tähistada 2000a juubelit rooma kalendri meelevaldsest kehtestamisest, sest Jeesuse nimega polnud sel trallil seoses seitsmeaastase hilinemise tõttu mitte miskit tegemist!

Hoolimata faktist, et Johannese evangeelium ei kirjelda Jeesuse sündi, esitab see(Jh7:42) meenutuse ta esivanematest. Hea meelega jätaks vahele "seatud" ja "nimetama" Jumala pojaks keerukad arutelud, need ei anna ajaloole midagi. Huvitavamad on lihtsamad arutelud. See, et Jeesus põlvneb isaliinis Taavetist, ilmneb selgelt Kirjas heebrealastele(7:17), kus kirjutatakse tema määramisest kõrgeks preestriks "Melkisedki korra järgi".

Mosese ja Aaroni aegadest saati oli ainult Levi suguharul olnud automaatne õigus istaeliitide preestriks saada. Juuda omadel(Taavet ja tema dünastia Joosepini) oli küll eelisõigus kuningavõimule, ent mitte preestri ametile. Kirjas heebrealastele(7:14) selgitas Paulus Jeesuse preestriks määramist: "On ju teada, et meie Issand on tärganud Juudast, kelle suguharule Mooses ei ole midagi kõnelnud preestriametist".
Veidi varem(Hb7:12) rõhutatakse, et selle tavadest kõrvalekaldumise kohandamiseks "sünnib paratamatult ka käsuõpetuse muutus". Kusagil ei kirjutata, et Jeesus oleks võinud saada kelleks iganes(Jumala poeg ju pidi olema!), jutt on vaid vajadusest seadust muuta.
Ja kui teised talle ütlesid, et ta on Jumala poeg, püüdis Jeesus seda teemat vältida. Matteuse evang.(23:63-64), kus ülempreester küsib, et kas ta on tõesti Jumala poeg, vastab Jeesus: "Seda ütled sina".

Luuka(22:70) vastab peaaegu samaselt("Teie ütlete, et ma olen").
Muide, antud tsitaadis erineb eestikeelne piiblitõlge inglise omast tunduvalt. Tavaliselt vastab Jeesus, et ta on inimese poeg(Mt26:63-64). Arusaam, et Jeesus on Jumala füüsiline poeg tekkis sellest, et mida teised tema kohta räägivad. Näiteks Johannese evang.(20:31) teatab "Aga need on kirjutanud, et te usuksite, et Jeesus on Kristus, Jumala Poeg".
Apostlite tegude(9:20) öeldakse, et Paulus kuulutas kogukondades, et Kristus on Jumala poeg.
Ja Uues Testamendis on lausa 45x öeldud, et Jeesus "oli seatud" või "kuulutati" või "usuti olevat" või "nimetati" Jumala pojaks. Samas on 90x mainitud, et ta oli "inimese poeg", enamus nendest veel Jeesuse enda suust. Aadam oli selle soo esimene, keda kutsuti jumala pojaks. Oluline on, et piibel viitab teatud inimestele, kes olevat selle nimetuse ära teeninud ja kes seetõttu olid "Jumala lapsed".
Uus Test.(Mt5:9) Jeesuse oma sõnastuses annab: "Õndsad on rahunõudjad sest neid hüütakse Jumala lasteks".

Rõhutama peab just sõna "hüütakse". Seega on "Jumala poeg" termin ja omistati Jeesusele kui kujundlik ja sümboolne nimetus. Kõigele lisaks on piibli paljudes kohtades rõhutatud eriliselt füüsilist põlvenemist Taavetist, mis on tõend temast kui inimesest. Taaveti kuningasuguvõsa peeti Jumala järeltulijaiks, see ei olnud ainult Jeesuse privileeg. Teine Saamueli raamat(7:13-14) lausub: "Tema ehitab mu nimele koja ja ma kinnitan tema kuningriigi aujärje igaveseks ajaks! Mina tahan olla temale isaks ja tema peab olema mulle pojaks!".


Järgneb

Veidi veel kristlaste maailma suurimast ämbrist mida oma üleoleva suhtumisega pole isegi suvatsetud parandada. Kuidas saab esiikoonist aastaid valesti rääkida?
Ilmselt ei tunnistata oma vigu, täpselt nagu poliitikudki on süüdimatud, nii elavad ka pühad isad irrratsionaalses maailmas.....

Andestamatu tõlkevea tõttu nimetatakse puusepaks Jeesuse isa Joosepit. Kreekakeelne originaal ütleb ho tekton, see on omakorda tuletatud arameakeelsest nimetusest naggar. See on aga oskustööline, mitte ametinimetus puusepa tähenduses. Dr Geza Vermes, semiidi keelte tuntud uurija, on korduvalt juhtinud üldsuse tähelepanu, et see nimetus tähendas nii õpetlast kui meistrit. Nimetus ei tähenda mitte mingil juhul, et Joosep tegeles puutööga. Täpsemalt väljendades oli ta õpetatud mees, kel olid oma alal kõrged teadmised ja oskused.

Seega(nagu Van.Test. Tuubal-Kain, Betsaleel ja Foiniikia Hiiram) võis Joosep olla vabalt ka Kumrani tulekivitöökojas üks metallurgiameistritest.

Samalaadne valetõlge tehti ka Jeesuse ema Maarja suhtes, kelle kohta evangelistid oma rumalusest ütlevad, et ta oli neitsi. Tegelikkuses on nii, et see, mida tõlgiti sõnaga "neitsi", oli tegelikult semiidi almah, ehk siis meie keeles lihtsalt noor naine. Kõhklejatele ütlen, et füüsilist neitsilikkust tähistab hoopis sõna bethulah. Muide, ka ladina keeles tähendab virgo lihtsalt vallalist naist. Füüsilise neitsi märkimiseks peab lisama veel omadussõna intacta(puutumatu), sealt ka väljend puutumatu neitsi.

Ehk puust ja punaselt öelduna on suguelukogemust mitteomav naine virgo intacta.
Maarjale kiriku poolt omistatav füüsiline neitsilikkus muutub veelgi vähem tõsiseltvõetavaks seoses katoliku kiriku dogmaga, et ta on "igavene neitsi", otsus võeti vastu 692a Trullo kirikukogul. Pole ju mingi saladus, et Maarjal oli peale Jeesuse veel lapsi. Seda kinnitavad mitmed dokumendid. Muide, seda kinnitavad ka mitu evangeeliumi: "Eks tema ole see puusepa poeg? Eks ta ema nimetati Maarjaks ja ta vendi Jaakobuseks ja Jooseseks ja Siimonaks ja Juudaks?(Mt13:55). Nii Luuka(2:7) kui Matteuse(1:25) nimetavad Jeesust Maarja "esimeseks pojaks".

Matteuse evang. on öelnud, et Jeesus oli "puusepa poeg", seega siis Joosepi poeg!. Luuka(2:27) annab, et Joosep ja Maarja olid Jeesuse vanemad. Matteuse(13:56) ja Markuse(6:3) teatavad, et Jeesusel olid ka õed. Epiphanius(pildil) oma teostes "Panarion" ja "Ancoratus" kirjutab ka nende nimed: Maarja, Salome ja Anna(Johanna).



Ancoratus




Jeesuse õdesid mainib ka Jaakobuse "Protevangeliomis", samuti Filippuse evangeelim ning kiriku "Apostlik põhikiri".
Uue Test. evangeeliumites ilmuvad õed Jeesuse risti ja hauakambri juurde(koos Maarja Magdaleenaga). Õdedest on ka eraldi juttu. Näiteks Maarjast ja Salomest Markuse(15:47), Johannast ja Maarjast Luuka(24:10) jne.
Kõikidel juhtudel(6x) on Maarja Magdaleenat nimetatud alati esimesena, nagu "esimesele leedile" kohane on(messiakuninganna).
Jeesuse õde Maarja, tuntud kui Jakobuse ehk Jaakobi Maarja, rändas 44 pKr koos Maarja Magdaleenaga Galliasse, nagu jutustavad üksikasjalikult Vatikani arhiivis asuvad "Magdaleena teod" ning ka iidne käsikiri "Inglismaa ajalugu".
Jaakobuse püha Maarja oli natsareeni preestrinna, keda Etioopias teati paremini Must Maarja(Must Madonna - pildil all) nime all. Inglismaal oli tema kultus hakanud keskajal kiirelt levima ja saavutas laiaulatusliku areaali. Teda on kujutatud merineitsina Maarja Magdaleena kõrval Pariisi St.Marie kiriku aknal.




Laurence Gardneri "Püha Graali sugupuu" annab lisaks ülevaatele Jeesuse ja Maarja Magdaleena abiellumisest Betaanias ka üksikasjalikult informatsiooni nii nende laste sünni kui ka pere hilisema ajaloo kohta. Huvilised võivad sealt saada ka ülevaate perekonna tagakiusamisest riigivõimu poolt mitmete põlvkondade kaupa.

Peale 1.saj toimunud Juudi sõda ja Jeruusalemma purustamist 70.a Tituse juhtimisel oletati seda, et Rooma võimud hävitasid kõik kirjalikud tõendid Jeesuse pere põlvnemisest Taavetist. Paraku polnud aga hävitamine täielik ja osa olulisi dokumente õnnestus säilitada. Need viidi Pühalt Maalt turvalisemasse kohta, nimelt Lääne-Euroopasse. Julius Africanus meenutas umbes 200 aastal seda kuidas lainetena tulvasid põgenikud Mesopotaamiasse, Süüriasse või Lõuna-Türki, et säilitada oma põliseid tavasid. "Kristliku kronograafia isa", Africanus, sai laialdaselt tuntuks sellega, et tõlkis ladina keelde väga suure osa 1.saj. Babülonis elanud natsareenide jüngri Abdiase arameeakeelsed teosed. "Abdiase raamatud" koosnesid 10-st köitest ja olid otsesest allikast saanud apostlite ajaloo. Kahjuks jäeti need 397a Kartaago kirikukogu otsusega, nagu paljud muudki olulised pealtnägijate tunnistused, hilisemast ametlikust pühakirjast välja. Ei maksa alahinnata Abdiase teadmisi. Teda nimetatakse üheks Jeesuse 70-st jüngrist ja ta oli esimene Babüloni piiskop ja kõigele veel lisaks, tema pühitsesid ametisse Jeesuse vennad Siimon ja Juudas.

Eusebios Caesareast kinnitas teoses "Kiriku ajalugu", et messia järeltulijaid kutsuti nimega desposyni, sõna tähendas vanakreeka keeles Jumala(ehk Meistri) pärijaid(ehk omad). Seda ülipühaks peetavat nimetust kasutati vaid nende kohta, kes olid pärit Jeesuse suguvõsast. Ajalooannaalidest saab lugeda, et Herodes Antipase ajal põletati Jeesuse suguvõsa puudutavaid genealoogilisi ürikuid. Ka hiljem kui leegionid purustasid Jeruusalemma, lasti kõik messiaga seotud dokumendid põletada. Africanus nendib selle kohta, et "mõnel ettevaatlikul inimesel olid olemas isiklikud ülestähendused...".

Ning 2.saj. palestiinlasest ajaloolane Hegesippos jutustab teoses "Hypomnenta" (Memuaarid), et keiser Vespasianus(69-79) oli andnud käsu, et mitte ühtki messia suguvõsa liiget ei tohi ellu jätta ja et "kõik Taaveti järeltulijad tuleb leida üles".

Ning ka keiser Demitianuse ajal(81-96) väljastati dekreet kõikide desposynide hukkamiseks. On teada, et kätte saadi ka Zoker ja Jaakobus(Jeesuse venna Juuda pojad). Ürikutest leiab, et näiteks keiser Trianuse valitsemise ajal(kuni 110) löödi Siimeon risti selle eest, et kuulus Jeesuse suguvõssa.

Ülestähendustest leiab palju huvitavat. Näiteks Malachi Martin(jesuiidist professor, töötas Roomas kardinal Augustine Bea ja paavst Johannes XXIII juures) olles uurinud pikalt arhiive, kirjutab oma uurimustes, et 318.a saabus Rooma desposyni delegatsioon, kus neile vastvalminud Lateraani palees andis audientsi paavst Silvester. Delegatsiooni juht oli Jooses ja delegaadid tegid ettepaneku, et õiguspäraselt peaks kirikukeskus paiknema Jeruusalemmas, mitte Roomas. Delegatsiooni liikmed väitsid, et Jeruusalemma piiskopiks peaks olema Lunastaja suguvõsast pärit puhastverd desposynos. Sooviti, et ka teistes tähtsamates keskustes(Aleksandria, Antiookia, Efesos) olevad piiskopid peaksid olema Jeesuse sugulased.

Loomulikult olid sellised nõudmised kergelt öeldud utoopilised ja paavstil poleks olnud parima tahtmisegi juures võimalik mitte kuidagi keiser Constanttinuse käske tühistada. Huvitaval kombel seletati delegatsioonile kannatlikult, et Jeesuse õpetuse oli kõrvale tõrjunud doktriin, mis oli keisrivõimu nõudmiste suhtes allaheitlikum ja et hingi ei päästnud juba ammu Jeesus vaid keiser isiklikult. Nii, et puhas võimuvõitlus, ideoloogia oli siin kõrvaline. Vastavalt suunistele ja rajades uut rooma kirikut hübriidina, mis erines varasemast kristlusest, kehtestasid Constantinuse piiskopid sellele eriomased reeglid. Üks neist, olles ka suurim muudatus, oli 4.saj. esile kerkinud tsölibaadi nõue(ametlik kirikuseadus sai sellest 1138.a ja kehtib tänaseni).

Tsölibaad oli otseses vastuolus Esimeses kirjas Timoteusele(3:2-5) kirjutatud Pauluse sõnadega, et "koguduse ülevaatajal peab olema naine ja lapsed, sest mees, kes suudab majapidamist juhtida, oskab etemalt hoolitseda ka kirikuasjade eest".

Peab veel mainima, et kuigi piiskopid üldises mõttes jälgisid Pauluse õpetusi, eirasid nad süstemaatiliselt seda elutervet selgesõnalist juhtnööri pere loomiseks ja eitasid normaalset elu, et oleks võimalik eitada ka Jeesuse enda abielu. Ja kui Uut Test. 367.a ametlikult kokku vorbiti, jäeti paljud evangeeliumid üldse välja, sest need toetasid naiste õiguseid kirikus ja ka koguduses. Tulemiks oli, et 10-st algselt valitud tekstidest tunnistas uus võimuahne kirik vastuvõetavaks vaid 4 evangeeliumit(Matteuse, Markuse, Luuka, Johannese).

Teada on umbes 50 algselt eksisteerinud evangeeliumi nimed, neist 20-ne tekstid on säilunud. Kõige paremini nendest on tuntud Filippuse ja Tooma ning ka Maarja Magdaleena evangeelium(leiti 1945 Egiptusest Nag Hammadist).

Kui juba jutt kippus naiste poole, siis räägime sellest veel veidi edasi. Jeesust ümbritsenud naistest kõige silmapaistvamal kohal on Maarja Magdaleena. Varased kristlikud tekstid jutustavad temast, et ta oli "naine, kes teadis Jeesusest kõike".
Ja tema oli ka see, keda "Kristus armastas rohkem kui kõiki oma jüngreid"...
Ta oli apostel, kel oli teadmisi, ettenägelikkust ja tarkust enam kui Peetrusel ja tema oli see armastatud mõrsja, kes võidis Jeesust pühal laulatusel(hieros gamos) Betaanias. Tegeliku ja täieliku versiooni Maarja Magdaleenast ja tema abielust Jeesusega leiab Gardner'i "Bloodline of the Holy Grail".




Kuna Maarja oli pärit kõrgest Hasmoneide soost, oli määratud, et temast saab Magdal-eder (koguduse vahitorn) ning teda seostati alati tarkusega(sophia), tema sümboliteks olid päike, kuu ja tähtede kiirtepärg.

Jumalanna Sophia naiselikku gnoosist pidi maa peal kehastama Magdaleena, kes kandis üsas Jeesuse last, põgenes maapakku Prantsusmaale Provence'i. Johannes kõneleb Ilmutusraamatus(12:1-17) Maarjast ja tema pojast, ta kirjeldab ka Maarja jälitamist ning põgenemist ning tagakiusamisest nende suhtes "kes naise soost olid üle jäänud" ja kes olid desposynid. Muide, Maarja Magdaleena pärijate tõttu, kes olid vastu meeste ülemvõimule tuginevale Rooma paavsti apostlikulikule õigusjärgsusele, keelustati kirikus ka naiste vaimulikuks pühitsemine. Ning kõik naised peale Jeesuse ema tõrjuti tähtsusetusesse seisundisse. Ning isegi jumalaema Maarjale, ehkki teda väidetavalt austati, ei omistatud mitte mingisugust kristlikku aujärge ja mindi isegi nii kaugele, et ta nimetati koguni ümber mingiks müstiliseks neitsiks. Ja nii on see ristiusus alati olnud, üksnes võimuvõitlus ja oma ülevõimu kindlustamine ainuõiguse kehtestamisega.



Et mõista mõningaid seiku Euroopa ajaloost, pean veidi rääkima Euroopale väga olulisest persoonist, suurest naisvõrdõiguslasest...
Mainzi peapiiskopi ja Fuldi abee Raban Maari(776-856) kirjutatud "Maarja Magdaleena elu" sisaldab palju pärimusi väga varasest ajast. Üks eksemplar Maari käsikirjast tuli päevavalgusele 15.saj alguses Oxfordi ülikoolis. Seda on tsiteeritud ka 1190 a paiku Matthew Parise töös "Chronica Majora".
Ta on ka Oxfordis säilitatavas teoses "Scriptorum Ecclesiasticorum Historia literaria Basilae" loendatud tööde hulgas. Eriti paljuinfoline on dominikaani munga Pere Lacordaire'i "Püha Maarja Magdaleena" (see on avaldatud peale Suurt Prantsuse revolutsiooni). Väga inforikas on ka Genova peapiiskopi Jacobus de Voraigine'i(sündinud 1228) kirjutis "La legende de Sainte Marie Madeleine". Ning nii de Voragine kui Maar kinnitavad, et Maarja Magdaleena ema Eucharia oli suguluses Hasmoneide kuningasooga.

Jacobus de Voragine'il on veel üks oluline teos, kuulus "Legenda aurea"(Kuldlegend), üks esimesi raamatuid, mille William Caxton 1483a Londonis Westminsteris trükkis. Kuna see oli varem ilmunud prantsuse ja ladina keeles, siis veenis Arundeli krahv William Caxtonit, et viimane tõlgiks need Mandri-Euroopa käsikirjad ja avaldaks ingliskeelse versiooni. See on kirikukroonikate kogumik, milles üksipulgi lahatakse pühakute elu. Keskajal korraldati kloostrites ja kirikutes korrapäraselt selle kõrgelt hinnatud teose avalikke ettelugemisi. Üks selle peatükke jutustab Maarja Magdaleena reisi meretsi Galliasse(randus Marseille' lähedal) koos Laatsaruse püha Maximuse,Jaakobuse Maarja ja teistega. Kõige tugevam oli Magdaleena kultus tegelikult Languedoci maakonnas Rennes-le-Chateau's. Ka mujal Prantsusmaal olid paljud kirikud pühitsetud Ste.Marie de Madelaine'ile.

Nende hulgas on ka tema matmispaik St.Maximuses(tema hauakambrit ja alabasterkirstu valvasid kassianiidi mungad). Detsembris anno domini 2001 toimus Londoni Govent Gardenis Royal Opera House'is Maarja Magdaleena elust jutustava gnostitsistliku oratooriumi "Kaana pulm" maailmaesietendus. Sõnad kirjutas Gardner, muusika autor oli Jaz Coleman. Samal õhtul esitleti samas ka Andrew Jones'i uut maali "La Dompna del Aquae" (Vetevalitsejanna).



Nii, et ka tänapäevastel aegadel pole teda unustatud...

Kui Jeesuse üle mõisteti kohut ja teda karistati, siis miks jälitati ja kiusati kogu keisririigis tema sugulasi?
Teatud ringkondades oli see suguvõsa mõjukas ja kujutas keisrile ja eriti kirikule suurt ohtu. Jeesuse vend Jaakobus oli olnud Jeruusalemma natsareenist piiskop ning kuna ta oli vanuselt teine poeg, siis oli tal kogukonnas aunimi Joosep(Jeesusel oli Taavet). Kõiki selle suguvõsa kõrgeimaid aukandjaid nimetati Leiva Maja (Beth-le-hem) Taavetiteks. Jaakobus päris nime Joosep ja temast sai Jumalik Kõrgus(sellele vastab tänapäevane kroonprintsi tiitel-Kuninglik Kõrgus). Natsareenide kogukonnas oli ta nimi Joosep ha Rama-Theo, millest foneetilises transliteratsioonis sai Arimathea ehk Arimaatia Joosep.

Väljaspool piiblit oli ta tuntud kui meisterlik metallurg ehk ho tekton(oskusmeister) nagu ta isagi, ning nagu olid olnud Betsaleel, Hiiram ja teised tulekiviga tegelejad. Tema kohta on kirjutatud, et ta oli nobilis decurion(suursugune dekuuria) ja samal ajal kui Lõuna-Prantsusmaale rajati Magdaleena austamise keskusi, sai Joosep/Jaakobus kingituseks suure hulga maksuvaba maad Glastonburys Inglismaal. Dekuuriod olid tol ajal kaevanduste ülevaatajad ning maad annetas talle kuningas Arvirargus, kelle vend oli Caractacus, Saare Pendragon(Pen Draco Insularis). Nende dünastia nimi oli Camu-lot (koolutatud valgus), mis hiljem omandas romaanides moonutatud kuju Camelot. Joosepi tütar Anna abiellus ühe Camu-loti dünastia(nende koolutatud valguse embleem oli vikerkaar) esindajaga ja nende järglastest sai alguse silmapaistvate keldi kuningate suguvõsa. Vahepeal oli Jeesuse ja Maaarja Magdaleena preestrisuguvõsa Gallias tuntuks saanud Kalamees-kuningate nime all, kes lõpuks rajasid Prantsusmaa monarhia. Nendest omavahel põimunud lugudest arenes välja kõikide pärimuste kõige romantilisem lugu - Maarja ja Joosep olevat endaga kaasa toonud ka Püha Graali.

Graaliks on peetud paljusid asju(nii füüsilisi kui vaimseid), ent mis tahes kujul on see alati sümboliseerinud kuninglikku verd - Juuda messia sangreali.
Just sel põhjusel on Püha Graali mõiste jäänud tabamatuks, selle vereliini tähtsuse alus pole olnud avalikkusele teada, sest varasel keskajal vaikis kirik selle olematuks. Tavaliselt teame seda kui pimedat keskaega, ajalooliseltki pole sellest kuigi palju teada, eriti veel keltide maailmast. See ei tähenda mitte seda, et keegi ei pannud ajalugu kirja, vaid seda, et suurem osa ülestähendusi konfiskeeriti ja hävitati ning asendati munkade poolt religioosse kallakuga kirjatükkidega, mis olid teenimas kindlaid huvisid. Nende kohus oli toetada ja propageerida kiriku hanesulest väljaimetud dogmat, hoolimata sellest, et selles ei pruukinud olla teragi tõtt. Õnneks on 1.-4.saj. säilinud paljud enne kiriku võltsinguid kirjutatud kroonikaid ning hiljem on eelistanud mõned julged ja mõttevõimelised vaimulikud ametliku doktriini kiuste varasematest ülestähendustest traditsioonilisi luulelisi pärimusi mitte kõrvaldada.

Meenutan, et "Graal" pärineb vanamesopotaamia mõistest gra-al, mille tähendus oli "ülimalt oivaline nektar" ja Jumalate Kuld. Sumeri muistsete kuningate valguskehi(ka) olevat toidetud gra-al'iga, mille nimetus Egiptuses, Babüloonias ja Assüürias oli ülespoole tulekivi, sem-an-na, mfkzt ehk valge pulberkuld.

Seega pidid ahned ja silmakirjalikud kirikuisad oma ebaseaduslikult haaratud võimu säilitamiseks hävitama desposyni. Keisrite tohutut sõjalist võimsust ja hilisemast paavstide autoriteedist hoolimata ei olnud nad ometi omandanud Camu-loti suurt saladust ning nende lõppeesmärk oli sama, mis see oli alati olnud, saada omale ka seaduselaegas. Vahepeal oli Jeremia loodud kunagine Jeruusalemma Templi Kaitsjate Ordu edasi kestnud Iiri ja Soti kuningate kaudu, kes põlvnesid Tamarist(kuningas Sedekia tütrest), kelle Jeremia oli toimetanud turvapaika Iirimaale.

Lõpuks kui Prantsusmaad valitsesid tema Merovingidest nõod, astus kõrgest soost kuningas Artúr mac Aedan of Dalriada(Lõuna-Soti mägismaalt) 574.a Ümarlaua Sangreali Ordu kui püha reliikvia kujundlike kaitsjate ühendusse.
Aastaks 751 oli paavst Zacharias Merovingide Kalameeskuningad kõrvale tõrjunud, et Prantsusmaal enda valitud dünastia võimule upitada. Sellest polnud aga erilist kasu, sest 807.a sõlmis Soti kuningas Eochaid IV (Arthuri venna 6.põlve järglane(pildil)) frankide uue keisri Karl Suurega kindla lepingu.




Selleks ajaks oli Jeruusalemma salvimiskivi Beth-el(Stone of Destiny-Saatusekivi) juba kaua olnud Sotimaal, samuti Jeremia salajased ülestähendused Templi aardekambri kohta.

YouTube - The Lia Fail - Bethel - Stone of Destiny - Jacob's Pillar 1/5




Ilmselt olid need püha Columba Iiri-Soti misjoni valduses. See oleks ideaalne hetk olnud seaduselaegas kätte saada, Rooma impeerium oli varisenud ja desposynoste Prantsusmaa-Soti allianss oli väga tugev. Ent Jeruusalemm oli juba moslemite käes ning Templi kohal oli mosee.


Järgneb

Veidi veel Jeruusalemmast. Kui Titus oli 70.a linna purustanud, jäeti varemeis linn rohkem kui 60-ks aastaks maha.
132a. alustas keiser Hadrianus linna taastamist ja Templimäele pidi tulema Jupiteri pühamu. See ajendas juutide ülestõusu Simon Bar-Kokhba juhtimisel, mille mahasurumise järel kõik ellujäänud juudid saadeti välja või müüdi orjadeks. Sestpeale kuulutati juudi teadus ja usk surmanuhtlusega karistatavaks kuritööks ja roomlased nimetasid Jeruusalemma uueks nimeks Aelia Capitolina(Aelia on Hadrianuse auks, ta täielik nimi oli Publius Aelius Hadrianus).




Capitolina oli Rooma Kapitooliumi jumalakolmiku(Jupiter, Juno, Minerva) auks, nendest pidid saama ka uue linna kaitsejumalad).

Peale Rooma keisririigi varingut(5.saj.) langes Jeruusalemm täielikult Bütsantsi võimu alla. Hiljem tulid pärslased. Ja 638.a vallutasid linna äsja tärganud islami usku kuuluvad sõdalased kaliif Omar ibn al-Khattabi juhtimisel. Viimane lasigi kunagise templi kohale püstitada mosee(hiljem kutsuti seda al-Aksa moseeks) ja varsti ka Taaveti Morija kaljule Kaljutoomkiriku, mis on praegugi linna kõige silmatorkavam maamärk. Kaljutoomkiriku kuppel pole alati olnud kuldne(nagu tänapäeval(pildil)), kuldamiseks vajaliku 80 kg lehtkulla ostmisel abistas Jordaania kadunud kuningas Hussein, kes müüs selleks ühe oma Londoni majadest. Hilisemad maavärinad on korduvalt kahjustanud mõlemat ehitist. Paranduste käigus lubati kristlastel jätkata oma kirikute kasutamist(eriti 4.saj. ehitatud Püha Haua kirikut).




Ka juutidel lubati tagasi tulla ja isegi sünagooge ehitada, nad olid küll kaotanud Templimäe ja Morija moslemitele, ent elasid oma naabritega rahumeelselt kõrvuti. Islamiusulised oleksid võinud neid alandada, aga ei kiusanud neid taga ega korraldanud neile veresaunu, nagu olid teinud keisririigi aegsed roomlased ja Bütsantsi kristlased. Tollal oli veel islam avatud ja progressiivne...

Suur muutus tuli 1077 kui linna vallutasid türgi hõimuliit seldzukid, kes olid tõsiseks ohuks ka keiser Alexios I Bütsantsile. Need rändhõimud olid pärit Turkestanist ja nad ujutasid üle kogu Väike-Aasia ja võtsid omaks islami usu. Ent nende sultan Malik-Shah ei tunnistanud kaliifide(Muhamedi järeltulijate) ülemuslikkust kõikide moslemite üle. Ta tekitas ühtviisi masendust nii kalifaadi moslemites, juutides kui kristlastes ning lõpuks otsustasid Lääne-Euroopa valitsejad võtta Jeruusalemm oma kontrolli alla.

Oli sobilik hetk. Ristisõdijad said tuule tiibadesse 1095a, mil paavst Urbanus II kogus tohutu sõjaväe Euroopa parimate rüütlite juhtimisel. Nende tegevuse koordinaator oli Le Puy piiskop Adhemar ning eesotsas seisid Normandia hertsog Robert, krahvid Stephen de Blois ja Hugh de Vermandois. Krahv Robert de Flandres'i juhtimisel flaamlaste väesalka kuulus ka krahv Eustace de Boulogne koos oma vendade Godefroi de Bouillon'i ja Balduin'iga. Lõuna-Prantsusmaad esindas Toulouse'krahv Raymond de St.Gilles....

Godefroi de Bouillon oli Alam-Lorraine' hertsog. Selle tiitli omandas ta oma kuulsalt emalt, püha Ida kaudu, kellelt ta sai Bouillonide lossi ja maavaldused. Need varad pantis ta Liege' piiskopile, et rahastada osalust sõjakäigus Pühale Maale. Esimese ristisõja ajal tõusis Godefroi selle üldjuhiks ja pärast seldzukkide lõplikku purustamist 1099a kuulutati ta Jeruusalemma kuningaks. Ise ta eelistas nimetust Püha Haua Kaitsja. Kaheksast ristisõjast(jätkati Egiptuses, Süürias, Palestiinas kuni 1291a) oli ainult esimesest retkest Godefroi juhtimisel mingit kasu olnud, kuid sellegi rikkus ära sõdurite vastutustundetu käitumine, kes kasutasid iga ettekäänet, et moslemeid ka linna tänavatel lihtsalt maha nottida. Tol ajal oli Jeruusalemm väga tähtis mitte üksnes kristlastele ja juutidele, vaid ta oli ka islami püha linn, olles Meka ja Medina järel tähtsuselt kolmas(sunniidid peavad teda tähtsuselt 3-daks pühaks linnaks, siiidid loevad teda Karabala(Lõuna-Iraak) järel 4-daks). Ja tänini vaieldakse selle linna pärast.

Teine ristisõda Edessasse Prantsusmaa kuninga Louis VII ja Saksamaa keisri Konrad III juhtimisel oli täielik läbikukkumine. Seejärel(umbes 100a pärast Godefroi edu) vallutas Jeruusalemma 1187a Egiptuse võimas valitseja Salah ad-Din.

See ajendaski kolmanda ristisõja, mida juhtisid Prantsuse kuningas Philippe II Auguste ja Inglise kuningas Richard I Lõvisüda, ent linna nad tagasi ei saanud. Neljas ja viies ristisõda keskendusid Konstantinoopoli ja Damietta rüüstamisele. Jeruusalemm võeti saratseenidelt ajutiselt tagasi pärast Friedrich II kuuendat ristisõda, ent kaotati 1244a lõplikult Salah ad-Dini järeltulijatele. Pärast seda juhtis Louis IX 7.-dat ja 8.-dat ristiretke, olukord ei muutunud. Aastaks 1291 olid Palestiina ja Süüria kindlalt moslemite käes ja ristisõjad läbi.

Mul on veel paar eraldi raamatut kus ristisõdasid lahatakse läbi ja lõhki, ilmselt tulen veel selle teema juurde tagasi, et valgustada mõningaid kummalisi tahke ja aspekte.
(Nüüdseks on mul teema "Ristisõjad" kenasti arvutis valmis ja ehk tuleb ka siia foorumi)

Ristisõdade ajajärgul tekkis arvukalt rüütliordusid, kaasa arvatud Siioni ordu, mille 1099a asutas Godefroi de Bouillon. Algne Siioni Ordu asutati eesmärgiga liita selleks kõlblikud moslemid, juudid ja teised kristliku ühendusega, sellest tekkis Templiordu. Mainimist väärib ka Püha Haua Kaitsjate Rüütliordu.
Peale Jeruusalemma triumfi Godefroi de Bouillon suri(1100) ja kuningavõimu päris tema noorem vend Balduin de Bologne(ma ei hakka siia linke otsima, kel huvi, leiavad ise nimed internetist).
Balduin valitses 18 aastat, seejärel sai 1118a kuningaks tema nõbu Balduin II du Borg. Vastavalt kirjalikele allikatele asutati Templiordu samal aastal Kristuse ja Saalomoni Templi Vaeste Rüütlite nime all. Öeldavalt rajasid selle 9 prantslast, kes andsid vaesuse, vooruslikkuse ja alandlikkuse vande ning tõotasid kaitsta Püha Maad.

Frangi ajaloolane Guillaume Tüürosest kirjutas ristisõdade ajal(u1180), et templirüütlite kohustus oli tagada palverändurite turvaline teekond. Ilmselt 9 vaest rüütlit jäi selleks napiks. Igatahes on fakt, et 1127 naasid nad Euroopasse. Tegelikkuses oli see ordu seotud enamaga kui kirjutati. Reaalselt oli Templiordu olemas olnud juba mitu aastat enne seda kui selle asutas avalikult Hugues de Payens(Champagne' krahvi nõbu ja vasall).
Nende ülesanne ei olnud kunagi teedel patrullimine ning nende tegevusest ei räägi ka kuninga kroonik Fulk de Chartres. Reaalselt olid nad Godefroi eesliinidiplomaadid muhameedlaste juures ning 1114a mainib Chartres' piiskop neid nime all Milice du Christi(Kristuse sõdurid).

1118a paigutati eriülesandega Püha Andrease Kõrged Templirüütlid(Kuninglikku Saladust Valvavad Vürstid) Balduin II paleesse, mis asus al-Aksa mosee kõrval kunagise Templi krundil. Kui Balduin kolis oma peakorteri üle võlvitud kindlusesse Taavet kaljul(see oli tollal ristiusu pühamu Templum Domini), jäi mosee täielikult rüütlite käsutusse. Nad korraldasid seal väljakaevamisi ja käidi sees ka maa all asuvates iidsetes võlvitud käikudes, mis olid piibli aegadest olnud kinnipitseeritud. Hugues de Payens juhtis neid ettevõtmisi ja flaami rüütel Godefroi Saint Omer oli tema asetäitjaks. Mestis oli ka Andre d'Anjou(tema poeg oli Geoffrey Plantagenet, hilisem Inglise Plantagenetie dünastia esiisa) ja 1124 järgnes talle ka krahv Hugues de Champagne(de Payens' lääniisand). Templirüütlite patroon ja kaitsja oli tsisterlslaste kloostri abt püha Bernard Clairvaux', kes oli Champagne krahvi sugulane. Tsistertslaste ideaalid olid Vatikani kuuria huvidest kaugel, rohkem puudutasid need haridust, põllumajandust ja pühasid kunste.

Ja Champagne' krahvi kingitud maadele ehitas Bernard 1115a tsistertslaste Clairvaux' kloostri. Vastupidiselt arvamusele polnud templirüütlid vaesed ning puuduvad igasugused ülestähendused sellest, et need kuulsad ülikud oleksid beduiinidest kihavatel teedel rändurite kaitseks politseid mänginud. Seda ülesannet täitsid tegelikult hospitaliidid ehk Jeruusalemma Ristija Johannese rüütlimungaordu liikmed. Templirüütlite ristist(punane valgel taustal) eristumiseks olid hospitaliidide risti värvid erinevad(hõbe mustal taustal), risti kuju oli sama(kaheksanurkne). Hospitaliidide hoole all oli palverändurite ja vaeste hospidal Jeruusalemmas, mis oli asutatud juba enne ristisõdu(u1050). Peale Akka langemist 1291 lõppesid ka ristisõjad ja hospitaliidid(johanniidid) olid sunnitud Palestiinast lahkuma. Nad läksid Rhodosele ja Küprosele, tegelesid ilmalike ja sõjaliste ettevõtmistega ja alates 1530 said neist Malta rüütlid. Ühe haruna rajati 1888 Suurbritannias St.John Ambulance Association(kasutab senini sama embleemi).

Aastaks 1127 oli templirüütlite otsingud lõppenud. Nad said kätte mitte ainult seaduselaeka vaid ka tohutu hulga kullakange ning hindamatuid peidetud aardeid(peideti enne roomlaste sissetungi 1.saj.eKr. Rooma ajaloolane Cornelius Tacitius märgib "Ajaloos", et Pompeius Suur oli hämmingus(63eKr) templit vaadates kui tühi oli pühamu).
Templirüütlite missiooni edu tagas Hugues de Payens'ile kutse Pühalt Bernard'ilt osaleda Troyes' kirikukogul. Hugues lahkus rüütlisalgaga Pühalt Maalt. Kartes, et Vatikan tahab leiud sekvestri alla panna kirjutas ta: "...on seal võimalik rakendada kõiki ettevaatusabinõusid üldsuse või kiriku sekkumise vastu....".

Champagne' krahvi õukond Troyes' oli hästi valmistunud leitud salajaste tekstide tõlkimiseks ning heldelt rahastas ka mõjuka judaismi uurimise keskuse asutamist. Kiriku suurkogu toimus 1128 ning templirüütlitele omistati iseseisva ordu rahvusvaheline staatus(nende Jeruusalemma peakorterist sai pealinna valitsushoone).
Püha Bernard'i abiga sai templirüütlitest tsistertslaste ordu ja Hugues de Payens sai ametlikult suurmeistriks. Hiljem õhutas Püha Bernard jutluses Vezelays kuningas Louis VII ja 100000 pealise rahvahulga ees teistele ristisõdijatele, et tema koostatud templirüütlite vandes on nõue: "Kuulekus Betaaniale - Maarja ja Marta kantsile". Nii sai ka Vezelaysse püha Maarja Magdaleena suursugune basiilika.

Peale Troyes' kirikukogu said templirüütlid tuntuks, osalesid kõrges poliitikas ja diplomaatias Euroopas ja Lähis-Idas. Kõigest 11 a hiljem(1139a) vabastas paavst Innocentius II (ka tsistertslans) templirüütlid rahvusvahelisest kohustusest alluda mis tahes muule võimule peale tema enda. Kuningatest, kardinalidest või riikide valitsustest hoolimata oli ordu ainus käskija paavst ning templirüütlitele kingiti tohutuid territooriumeid ja kalleid kinnisvarasid Britanniast Palestiinani. "Anglosaksi kroonika" teatab, et kui Hugues de Payens külastas Inglise kuningat Henry I, siis "kuningas võttis teda vastu suurte auavaldustega ja tegi talle rikkalikke kingitusi".

Hispaania kuningas Alfonso II aga annetas kolmandiku oma kuningriigist Templiordule ning kogu kristlik maailm oli nende jalge ees. Kui uudis templirüütlite leiust levis, tekkis kõikjal nende vastu sügav austus ja Jeruusalemmast toodud rikkustele lisaks hakkasid nad lähemalt ja kaugemalt saama ülisuuri annetusi. Ja ükski hind polnud liialt kõrge, et saavutada vastuvõtmine ordusse, kümne aastaga sai ordust kõige mõjuvõimsam organ, mida maailmas eales nähtud. Ent vaatamata ordu määratutele valdustele olid kõik rüütlid seotud loobumistõotusega. Iga templirüütel(positsioonist hoolimata) kirjutas alla oma varast loobumisele ja ometi taotlesid aadlike pojad massiliselt ordusse vastuvõtmist.
Tänu oma hiigelvarandusele asutasid templirüütlid esimese rahvusvahelise pankade võrgustiku ning neist said nii Levandi kui praktiliselt kõikide Euroopa kuningakodade finantsistid. Paralleelselt Templiordu rikkuse suurenemisega kasvasid ka tsistertslaste varad ning 25 aastat peale Troyes' kirikukogu võisid nad uhkust tunda üle 300 kloostri üle. Lisaks oli prantsuse rahvas tunnistajaks uuele rüütlite poolt kasutatavale tehnoloogiale.

Linnade siluetid tegid üllatavaid muutusi, kerkima hakkasid ka suurejoonelised gooti võlvidega jumalaemale pühendatud katedraalid. Arhitektuur oli nii erakordne, et see hämmastab veel tänapäevalgi. Gooti teravkaared tõusid suurtesse kõrgustesse ja vaatamata sellele, et rikkalikult kaunistatud kive oli kasutatud tuhandeid tonne, jäi üldmulje, et ehitus on kaalutu. Kasutati Hiirami geomeetriat.

Katedraale ehitasid põhiliselt Saalomoni Lapsed(erioskustega müürseppade gild) kellele püha Bernard' tsistertslaste ordu oli õpetanud salateadmisi.
19.saj prantsuse müstiku Fulcanelli seletuse kohaselt oli uue ehitusstiili nimi "gooti" (art gothique ehk argot) pärit mõnest langue argotique(Kuldvillaku salajane kaitsekeel alkeemias).
Püha Bernard oli tõlkinud kuningas Saalomoni müürseppade salajase geomeetria, mille viimased olid õppinud oma meistrilt Hiiramilt(foiniikia oskustööline Tüüroselt), omades teadmisi vastavalt astmete läbimisele. Tänu sellele sai Hiiramist hiljem vabamüürlaste kõige tähtsam sümboolne figuur nimega Hiram Abif(suurepärane isa).

Katedraalid pandi püsti paikadesse, kus maa - ehk telluursete voolude mõju suurendavad sügavad maa-alused koopad, uurded või allikad ning ehitustki alustati kõikjal enam-vähem samal ajal(ehkki mõne lõpetamiseks kulus üle sajandi). Jumalaemale(Notre-Dame) pühendatud katedraali ehitamist Pariisis alustati 1163a, Chartres' 1194, Reimsis 1211, Amiens' 1221...
Samasse ajajärku kuuluvad ka Bayeux, Abbeville, Rouen, Laon, Evreux, Etampes' kirik.

Vastavuses salaõpetuse põhimõttega "nagu ülal, nõnda all" jäljendab kõigi jumalaema katedraalide põhiplaan Neitsi tähtkuju kontuuri.
Muide, oli ajaloos aeg mil arutati Pariisi Notre Dame lammutamist, et teha ruumi "kaasaegsematele ja väärikamatele ehitistele".

Chartres' katedraali(pildid) ajalooga põhjalikult tegeles Louis Charpentier, tema sõnul on tselluursed voolud eriti tugevad ning selles paigas tunnetatavad, jumalikku mõju teati isegi juba druiidide ajal. Chartres' maapind on nii püha, et sealne katedraal on ainus, mille alla või lähedale pole maetud mitte ühtegi kuningat, piiskoppi, kardinali, kanoonikut või kedagi muud. Algselt oli see emajumalannale pühendatud paganlik pühapaik, kus käis palverändureid ammu enne Jeesuse aega. Altar on strateegiliselt püstitatud Druiidide groti (Grotte des Druides) kohale, kus asus püha dolmen, mis olevat tähistanud Maa üska. Dolmen koosneb üldjuhul kahest püstisest kivist mille peal on horisontaalne päiskivi (nagu Stonehenge). Esiajaloolistel aegadel kasutati dolmeneid hiidresonaatoritena (võimendi), et võimendada Maa telluurseidvoole.
Hiljem korra naasen druiidi kultuuri juurde.

Ajaloolasi hämmastab ka värviliste klaaside kasutamise mõistatus akendel. See erilist tüüpi klaas ilmus esimest korda 12.saj. alguses, ent kadus äkitselt sajand hiljem!

Midagi sellist polnud kunagi varem ega ka hiljem. Gooti klaasi juures hämmastab mitte ainult säravus(parem kui teistel koolkondadel) vaid ka selle valgust tugevalt võimendavad omadused. Erinevalt teistest klaasiliikidest säilitab see klaas isegi hämaras oma sära. Ehtne gooti klaas omab ka harukordset võimet muuta kahjulikud ultraviolettkiired soodsaks valguseks. Tootmissaladusi pole kunagi õnnestunud teada saada, teatakse vaid, et alkeemia oli kasutuses. Klaasi täiustamisega tegelesid pärsia filosoofid-matemaatikud Umar Hajjami koolkonnast, ise nad väitsid, et meetodi juurde kuulus spiritus mundi (universumi kosmiline hingus).

Nüüd teatakse, et see oli filosoofide kivi valge valgus ja klaasi valmistati kõrgspinni tehnoloogiaga. Jumalaema katedraalide aknad pole tänapäeval enam algsest ehtsast gooti klaasist, vaid on peale sõjapurustusi kas teistelt kirikutelt annetusena saadud või nüüdisklaasiga asendatud. Muide, nagu juba kord põgusalt mainisin, Pariisi ajaloost on teada ka fakt, et kord otsustati linnavõimude poolt Notre Dame lammutada ja midagi vägevamat peale ehitada, tegudeni ei jõutud...
Eks maailma väärtused näitab kätte alles aeg, rumalad ühepäevapoliitukud ja moevoolud tulevad ja lähevad.

Huvilistel soovitan vastavate artiklitega ise tutvuda, poliitika jätan esialgu sellel kohal kõrvale ja heietan veidi veel klaasi teemadel..

Kristallpõrandast on juttu ka Teises Mosese raamatus(24:10), samateemalisi viise on ka Uue Testamendi Ilmutusraamatus(21:18,21) kus kirjeldatakse taevast Jeruusalemma. Varem sai vihjatud Shar-Oni tasandikule(mfkzt-pulber optimaalne kaal 56% muundatava metalli kaalust, 44% muutub valguseks).
Kui kulla(või plaatinarühma metalli) valge pulber allutada erilisele kuumutamisele, muutub see viivitamatult klaasiks, mille värvus ja omadused sõltuvad antud metallist. Nii saab toota imelist klaasi ja saab 44% valgust(spiritus mundi) on võimalik taasilmutada klaasi sees, mis seejärel omandab 100% optimaalkaalu.

Pariisi Sorbonne' ülikooli Ecole Pratique des Hautes Etudes professor Antoine Faivre kõneles juba 1989a spiritus mundist Hollandis Groningenis toimunud alkeemiakonverentsil. Ta tsiteeris seal ka saksa salateaduste praktikut Hermann Fictuldi, kes 1749a teoses "Aureum Vellus" kirjeldas spiritus mundit kui astraalkulla looduslikku keskkonda. Peale aarde leidsid templirüütlid ka hindamatu vaimse aarde, nad said oma valdusesse väga suure hulga iidseid heebrea- ja arameakeelseid käsikirju. Need olid originaalallikad ja neid ei olnud moonutanud ei kirik ega mõni valitseja. Suur hulk oli ka Pärsia ja Idamaade raamatuid. Olid ka algmuistiseid, Kristuse eelseid esseenide kirjutisi ning araabia ja heebrea filosoofide teoseid(sel ajal ja hiljem olid kõik need kristliku kiriku poolt keelustatud).

Palju oli raamatuid ka numeroloogiast, geomeetriast, arhitektuurist, muusikast. Oli ka käsikirju metallidest ja sulamitest. Templirüütlid tõid need kõik endaga Euroopasse kaasa. Kõike seda arvestades ja tänu tõigale, et templirüütlid keeldusid sümbolina kasutamast ladina risti(nad suhtusid sellesse kui piinariista!!), levis laialdlaselt arvamus, et neil on mingi oma usk, mis ületas tavakristluse piirid ja põhines veendumusel, et kirik on valega tõlgendanud nii neitsist sündimist kui Jeesuse ülestõusmist.

Kõigele vaatamata austati neid kui pühasid mehi ja nad toetasid kindlalt tolleaegseid tsistertslastest paavste. Aga aja möödudes andis just see, mille eest neid austati, põhjuse nende tagakiusamiseks teistest ordudest pärit paavstide poolt ja armutute ning pimedusega löödud dominikaani munkade inkvisatsiooni poolt. Vatikan teadis, et nad olid tulnud tagasi millegi rohkemaga kui kullakoormad, nad himustasid seda omale.

Tuli inkvisatsiooni ajastu. Selle kõige mõistmiseks peab mainima, et Frangi riigi Karolingide dünastia kuningas Pippin Lühike oli 8.saj. andnud loa rajada Burgundia territooriumile Juudi kuningriik ja selle valitsejaks pidi saama ehtne Taaveti kuningasoo järeltulija. Septimaania kuningriigist leiavad huvitatud parima ülevaate A.Zuckerman'i "A Jewish Princedom in Feudal France".