Roswelli juhtum
2. juulil 1947 kukkus Coronas, New Mexicos Fosteri rantso maa-alal alla tundmatu lendav objekt. Lähim sõjaväebaas asus aga Roswellis ja sellepärast ongi intsident laiemalt tuntud kui "Roswelli juhtum".
8. juulil umbes keskpäeval käskis kolonel Blanchard leitnant Walter Hautil välja saata pressiteade, et sõjaväe valduses on alla kukkunud lendava taldriku jäänused.Hiljem samal päeval andis kindral Roger Ramey kaheksanda õhuväebaasi staabis Fort Worthis pressikonverentsi. Ta üritas pressi ja Ameerika rahvast veenda, et alla kukkus ainult ilmavaatluste õhupall.
Major Gordon Cooper
15. mail 1963. aastal saadeti astronaut Gordon Cooper viimasena Ameerika astronautitest üksinda 22 tiiruks ümber maakera. Lend toimus Mercury kosmosekapsliga.Viimase ringi juures ütles Cooper Muchea (Perthi lähedal Austraalias) jälgimisjaamale, et ta näeb rohekalt helkivat objekti kapslist eespool talle kiiresti lähenevat. UFO olemasolu oli tõestatud, sest Muchea radar näitas seda ka oma ekraanidel.
Cooperi UFO vaatlusest teatati ka NBC-s, mis raketilennust pidevalt teleülekannet tegi. Cooperi maandumisel öeldi aga reporteritele, et neil ei ole lubatud tema UFO vaatluse kohta küsimusi esitada.
James Lovell ja Frank Borman
1965. aasta detsembris nägid Gemini astronaudid James Lovell ja Frank Borman oma rekordisõidu (nad viibisid kosmoses 14 päeva) teise orbiidiringi ajal samuti UFO-t. Borman raporteeris, et oli näinud tundmatut kosmoselaeva nende kapsli lähedal. Gemini maapealne kontroll vastas, et nad näevad viimaseid hetki nende endi Titan kiirendusraketist, mis peamoodulist juba eraldunud oli. Borman täpsustas, et nägi kiirendusraketti väga hästi, kuid samas ka hoopis midagi täiesti muud.
STS-48 missioon
Kummalised intsidendid, mis juhtusid kosmosesüstik Discovery missiooni STS-48 (startis 12. septembril 1991) ajal, paljastati esmakordselt kosmose friikide poolt, kes olid oma videomakid NASA Select TV-d salvestama jätnud.
Kaamera näitab ilusat vaadet kosmosest, maast ja süstikust. Kaamera on suunatud kosmoselaeva tagaosa poole. Üksteise järel mööduvad süstiku "saba" tagant viis väikest tuld moodustades kokku poolringi. Vasaku mootori tagant üles liikudes ilmub väga ere vilkuv objekt. See objekt asub viie väiksema objekti poolt moodustatud kaare fookuses.
Kas UFO'd on olemas ?
Kuigi ufo-fenomen tõusis avaliku huvi keskmesse alles 1947. aastal, on märke „mujalt” saabunud külalistest ka tunduvalt vanemaist aegadest — peamiselt mitmete rahvaste või hõimude mütoloogiate ja temaatiliste säilikute näol. Peamine probleem on siin selles, et kas uskuda, et ufo-fenomen on neis ajalooallikas esinevate jutustuste legitiimne järglane või on siiski tegemist hoopis erinevate asjadega. Otsust aga pole mitte mingil juhul lihtne langetada, kuna iidsete mõistujuttude analüüsimiseks seni veel loogikaga samaväärseid üheseid ja üldiselt aktsepteeritavaid reegleid pole.
Muistendid ja legendid
Praegu Aafrikas Mali Vabariigis elava dogoni hõimu eellasi olevat kuskil 5000-7000 aastat tagasi külastanud ülitargad olendid 8,7 valgusaasta kauguselt Siiriuselt. Kalalaadsed nommod ja „kahvatud rebased” yugurud olevat andnud dogonitele ülitäpset infot päikesesüsteemi kohta ning Siiriuse ja ta kaaslase Siirius B kohta. Siiriusel olevat silmale nähtamatu kompanjon, mis koosnevat igast maapealsest ainest märksa raskemast ainest ja tegevat 50 aasta jooksul tiiru ümber Siiriuse. Astronoomid vaatleseid Siirius B-d alles 1862. aastal. Dogonitel olid ka täpsed teadmised päikesesüsteemist — Kuud kirjeldati kuiva ja surnuna, Saturni kujutis joonistati ringiga ta ümber, oldi teadlikud Jupiteri kuudest, teati, et planeedid tiirlevad ümber päikese jms. Nommod olevat õpetnud inimesi ka maju ehitama, seadusi koostama, selgitanud neile geomeetria printsiipe ning õpetanud headust.
Muistsed Hiina keisrid pidasid end päikesepoegade järglasteks; Vanas Hiinas oli lendavate draakonite kultus. Legend 26. sajandil e.Kr. Hiinas valitsenud Hunag-Ti-st räägib, et ta olevat tulnud Hiinasse Lõvi tähtkuju täht Reguluse süsteemist — ta kosmoselaev olevat maandunud kuskil Gobi piirkonnas. Ta olevat õpetanud inimestele maaharimist ja kaardistamist. Nõelravi saladus pärinevat just temalt. Huang-Ti kaaslastel olevat olnud kasutada mitmesugused õhusõidukid. Hiljem olevat ta koos enam kui 70 abilise ja nende perekonnaliikmetega oma kodukohta Regulusele tagasi lennanud.
Tänapäeva ufondus
Pööre ufonduses leidis aset 1950. aastate paiku, mil paljud nägid lennuvahendeid, mis olid oma parameetritelt vapustavad ja ei võinud olla ühegi inimese kätetöö. See pööre on saanud aluseks tänapäevasele teaduslikule ja mitteteaduslikule ufo-uurimisele ja vastavatele uskumustele. 24. juunil 1947. aastal nägi kogenud lendur ja ärimees Kenneth Arnold oma eralennukit juhtides vastassuunas lendamas üheksat tundmatut helendavat objekti, mille lennukiirust hinnati pärast 1656,71 miilile tunnis ja kaugust ta lennukist 25 miilile. Kenneth leidis, et objektid „lendasid justkui mööda veepinda visatud taldrikud”. Sealt on saanud alguse ufode nimetus „lendavad taldrikud”. Veel leidis ta, et objektid olevat lennanud nagu haned reas. See juhtum jõudis USA avalikkuse tähelepanu alla ja edaspidi tuli pidevalt teateid mitmesuguste tundmatute lendavate objektide ilmumisest.
Teaduslikud uuringud
Ufo-fenomeni on püütud selgust tuua mitmeti. Üks võimalik meetod probleemi lähendamiseks lahendusele oleks inimeste ufo-vaatluste uurimine ja kontrollimine säärasest aspektist, mis võimaldaks kindlaks teha, et ega konkreetne lendav taldrik pole tegelikult hoopis mingi täiesti tavapärane atmosfäärinähtus. Iseenesest ei anna säärane uuring kuigi konkreetset lahendust, kuna ufosid nähakse ka maandumas, neist nähakse väljumas mitmesuguseid olendeid — ilmselt pole siiski võimalik seda kõike atmosfäärinähtusena seletada. Seda auku täita püüdes vihjatakse tihti, et sellisete kolmanda järgu lähikontaktide uurimine kuulub ilmselt kliinilise psühhiaatria valdkonda...
USA Õhujõudude raames loodi 1947. aastal ufo-nähtuse uurimiseks spetsiaalne grupp. Uuringu koodnimetuseks sai Project Blue Book (PBB). Püüti kindlaks teha identifitseerimatute nähtuste hulka ufo-vaatluste hulgas. Pärast 1966. aastal Michiganis aset leidnud soogaasiskandaali, milles PBB vaatlejad näitasid välja oma kesist huvi probleemi vastu ja ajasid oma poolhuupi oletustega ajakirjanduse närvi, loodi Õhujõudude poolt Colorado ülikoolis veel teine eraldiseisev komisjon, mille juhiks sai Rahvusliku Standardiameti endine juht Edward Condon. Condoni komisjon (Condon Report) pidi oma uuringutega loodetavalt kinnitama PBB poolt teostatud uuringute tulemusi ja Condoni aruanne pidi esitatama Rahvuslikule Teaduste Akadeemiale kui riigi ametlikku seisukohta peegeldav uuring. Kui PBB ja Condoni aruanne 1969. aastal lõpetatuks kuulutati, siis hinnati identifitseerimatute juhtude hulka umbes 5% juhtudest ja sellega loeti ufode probleem ametlikult lahendatuks. Avalikkus tõlgendas seda loomulikult ufode olemasolu eitamisena.
USA vastavates uurimustest lähtusid ka suuremalt jaolt Euroopa riigid, kes ei söandanud enne USA kui maailma suurima ufo-uurija ametlikku seisukohta oma ufo-poliitikat paika panna. Erinevate riikide ja eraisikute poolt loodud ufo-organisatsioonide sarnaste uuringute tulemused kõiguvadki kuskil 5-10% piirimail, mis näitab, et igal juhul on enamik ufo-vaatlusi eksitused. Kuid see ei luba meil veel ülejäänud identifitseerimata juhtumitele läbi sõrmede vaadata ja arvata, et ilmselt on ka neil mingi ratsionaalne tavapärane seletus — see 10% (olgem optimistid!) teebki skeptikute ja uskujate vastuseisu lahendamatuks, sest kuidas sellele hulgale juhtumitele vaadata, on täiesti igaühe oma isiklik mure. Mõni pessimist võib arvata, et see 10% kattub ilmselt paadunud valetajate hulgaga ühiskonnas, mõni võib olla täiesti kindel, et see protsent on kinnitus ufode olemasolu kohta. Miks mitte jätta seda protsenti niisama ja öelda, et seisukohavõtuks vajalik info on puudulik? Vastus on inimloomuses. End ümbritsevasse peab lihtsalt kuidagi suhtuma, ilma suhtumiseta pilku pole olemas. Seda suhtumist püütakse siis ka kuidagi põhjendada. Ka riikide valitsused ei saa lasta end mingite ufode poolt lolliks teha — oleks ju küllalt tobe kui mingi jõud ei alluks mitte kuidagi valitsuse mõtlemise haardele, vaid talitaks täitsa omasoodu, riik muutuks nii enda silmis naeruväärseks, kaotaks oma võimu ja mõtte. Kui ufod saaks määratleda kas liitlaste või vähemalt vaenlaste, sissetungijatena, siis oleks riik jälle tuntud rajal ja võiks seda rada pidi edasi minna — olgu see minek siis komberdamine või hurraa saatel marssimine. Ühiskond ei salli seletamatut, mingi põhjuse peab leidma — olgu see põhjus või täiesti jabur. See võib olla ufo-religiooni leviku üheks põhjuseks.
Maavälise elu otsinguil
Üks asi, mis võib ufode maavälisuse teooriale mõningat tõenäosust lisada, on elu avastamine teistel planeetidel. Sest kui kuskil on juba elu, siis on ka mõningast alust uskuda, et selle elu mingi vorm on arenenud tasemele, mis võimaldab ette võtta tähtedevahelisi reise — ufonaudid ongi ühed säärased reisijad. Frank Drake lõi 1960. aastal projekti, millele pandi nimeks Suhtlemine Maavälise Intellektiga (CETI). Kuna aga intellekt eriti näöle ei andnud, siis muudeti nimi Maavälise Intellekti Otsinguteks (SETI). Projekti idee seisneb püüdes leida kosmosest tulevaid signaale, mis võiksid olla intellekti poolt tekitatud — olgu need siis sihilikult edastatud või eksistentsi käigus kogemata lendunud. Ka ise saadetakse oletatavale intellektile signaale, millest too võiks järeldada, et meie tsivilisatsioon on olemas. Parimaks abivahendiks selle tegevuse juures peetakse elektromagnetteleskoope, mida algul aeg-ajalt seks tarbeks üüriti. Tänapäeval on mõned teleskoobid ühendatud arvutitega, mis teevad alati automaatselt kindlaks signaali pärinevuse intellektilt, olgu teleskoop pööratud mistahes suunas. Pärinevus intellektilt defineeritakse korrapära leidmise võimalikkusega mingi arvu mõõtmetega digitaalses pildis; mõõtmete arv määratakse infohulga mahu võimalike jagamisetega algarvudeks. Seni pole mingeid signaale maaväliselt intellektilt veel avastatud, kuid projekti jätkatakse.
UFO'd kui valitsuse monopol
Paljud usuvad, et riikide (peamiselt peetakse silmas USAd) valitsustel on ufode kohta mingit põrutavat infot, mida nad ei soovi avaldada. Sääraste veendumuste pooldajad vihjavad tihti 1947. aasta Roswelli intsidendile, mille käigus olevat USA sõjavägi omandanud ühe purunenud lendava taldriku jäänused ja paar surnud või raskelt vigastatud rohelist mehikest. Esialgu teatati tõepoolest enda kätte saadud ufost, kuid juba kolm tundi peale teadaannet parandati end ja öeldi, et tegemist oli eksitusega — sõjaväelased olevat radariga tuule kiiruse mõõtmiseks mõeldud meteroloogilise sondi kahetsusväärselt lendava taldrikuga sassi ajanud. Säärane eksimine näib uskumatuna, eriti kui tegemist on asja ilmselt jagavate sõjaväelastega. Igatahes on see intsident loonud rahva hulgas tõsise uskumuse, et Groom Lake'i sõjaväebaasis hoiti ufot, tehti sellega katseid ja kogu lugu püüti avalikkuse eest varjata. Veelgi enam: arvatakse, et säärane varjamine käib kogu aeg — USA valitsusel on olnud roheliste mehikestega kontakt, väidetakse, et Eisenhower kohtus 1952. aastal tulnukatega ja pani paika edasise poliitika. USA presidendi ja roheliste mehikeste esindajate mitteametlikul koosolekul otsustati, et üldsus pole veel valmis tulnukatega näost näkku kohtuma — kultuuriðoki printsiibi tõttu. Seega suhtlevad tulnukad esialgu ainult valitsuse ja kõrgemate organitega — säärase seisukohta ilmestab iseloomulikult ameerika film „Men in Black”. Õli lisas veelgi tulle 1995. aastal avaldatud väidetav dokumentaalfilm, milles näidatakse Roswelli tulnukate lahkamist. Veel püütakse ufosid põhjendada ka Külma Sõja aegsete relvakatsetustega. Tihti on tulnud välja, et mingi vaadeldav lendav objekt on olnud sõjaväe eksperiment. Võib arvata, et sõjaväel on ka niisuguseid eksperimente, mida nad ei taha tunnistada, aga mida siiski keegi teravasilmne kodanik märkab. Selleks puhuks mõtlesid kavalpead välja ufo-legendi, mis rahva hulka jõudes vallandas tõelise religioossuse, mida oodatagi ei osatud. Valitsus püüdis oma tegu heastada uurimustega, kuid ei suutnud mütoloogiat teaduslikult ümber lükata — hoolimata kõigist oma pingutustest ja mahavaikimistest. Ufode algne sõjaväeline päritolu võib-olla koguni unustati ja hakati ka ise ufodesse uskuma...
On ilmne, et ufod on külalised kosmosest, kuid pole mingeid arvestatavid tõendeid, mis paneksid paika selle kosmose piirid ja olemuse. Sisekosmose aspekti on võimalik psühholoogia vahenditega uurida ja seda ka tehakse — tulemused väidavad, et ufo-nähtusel on väga suur mõju alateadvusele või just vastupidi, kuid kumbapidi — seda ei ole võimalik väita. Siiski näib usutav — apelleerides ka teaduslikule arvamusele -, et tulnukad ei pruugi sugugi olla külalised teistelt planeetidelt, vaid võivad olla suures osas meie enda psüühika vili. Seda psüühika vilja võib aga iseloomustada meie tänapäevase võimetusega tabada tõeliselt oleva parameetreid, mis tekitab kõigis meis segadust ja usaldamatust uurivate distsipliinide vastu. Tõeliselt olev väljendab end meie alateadvuse intuitiivses tunnetuses ja me teadvustame seda ufo-fenomeni näol. Ufo-fenomen on äärmiselt laialdane ning mõistusele raskesti mõistetav, mis teeb ta mitmesugustel eesmärkidel väga edukalt manipuleeritavaks.
Tekst võetud Märt Põdra referaadist "TÄNAPÄEVA MÜÜT?"
2. juulil 1947 kukkus Coronas, New Mexicos Fosteri rantso maa-alal alla tundmatu lendav objekt. Lähim sõjaväebaas asus aga Roswellis ja sellepärast ongi intsident laiemalt tuntud kui "Roswelli juhtum".
8. juulil umbes keskpäeval käskis kolonel Blanchard leitnant Walter Hautil välja saata pressiteade, et sõjaväe valduses on alla kukkunud lendava taldriku jäänused.Hiljem samal päeval andis kindral Roger Ramey kaheksanda õhuväebaasi staabis Fort Worthis pressikonverentsi. Ta üritas pressi ja Ameerika rahvast veenda, et alla kukkus ainult ilmavaatluste õhupall.
Major Gordon Cooper
15. mail 1963. aastal saadeti astronaut Gordon Cooper viimasena Ameerika astronautitest üksinda 22 tiiruks ümber maakera. Lend toimus Mercury kosmosekapsliga.Viimase ringi juures ütles Cooper Muchea (Perthi lähedal Austraalias) jälgimisjaamale, et ta näeb rohekalt helkivat objekti kapslist eespool talle kiiresti lähenevat. UFO olemasolu oli tõestatud, sest Muchea radar näitas seda ka oma ekraanidel.
Cooperi UFO vaatlusest teatati ka NBC-s, mis raketilennust pidevalt teleülekannet tegi. Cooperi maandumisel öeldi aga reporteritele, et neil ei ole lubatud tema UFO vaatluse kohta küsimusi esitada.
James Lovell ja Frank Borman
1965. aasta detsembris nägid Gemini astronaudid James Lovell ja Frank Borman oma rekordisõidu (nad viibisid kosmoses 14 päeva) teise orbiidiringi ajal samuti UFO-t. Borman raporteeris, et oli näinud tundmatut kosmoselaeva nende kapsli lähedal. Gemini maapealne kontroll vastas, et nad näevad viimaseid hetki nende endi Titan kiirendusraketist, mis peamoodulist juba eraldunud oli. Borman täpsustas, et nägi kiirendusraketti väga hästi, kuid samas ka hoopis midagi täiesti muud.
STS-48 missioon
Kummalised intsidendid, mis juhtusid kosmosesüstik Discovery missiooni STS-48 (startis 12. septembril 1991) ajal, paljastati esmakordselt kosmose friikide poolt, kes olid oma videomakid NASA Select TV-d salvestama jätnud.
Kaamera näitab ilusat vaadet kosmosest, maast ja süstikust. Kaamera on suunatud kosmoselaeva tagaosa poole. Üksteise järel mööduvad süstiku "saba" tagant viis väikest tuld moodustades kokku poolringi. Vasaku mootori tagant üles liikudes ilmub väga ere vilkuv objekt. See objekt asub viie väiksema objekti poolt moodustatud kaare fookuses.
Kas UFO'd on olemas ?
Kuigi ufo-fenomen tõusis avaliku huvi keskmesse alles 1947. aastal, on märke „mujalt” saabunud külalistest ka tunduvalt vanemaist aegadest — peamiselt mitmete rahvaste või hõimude mütoloogiate ja temaatiliste säilikute näol. Peamine probleem on siin selles, et kas uskuda, et ufo-fenomen on neis ajalooallikas esinevate jutustuste legitiimne järglane või on siiski tegemist hoopis erinevate asjadega. Otsust aga pole mitte mingil juhul lihtne langetada, kuna iidsete mõistujuttude analüüsimiseks seni veel loogikaga samaväärseid üheseid ja üldiselt aktsepteeritavaid reegleid pole.
Muistendid ja legendid
Praegu Aafrikas Mali Vabariigis elava dogoni hõimu eellasi olevat kuskil 5000-7000 aastat tagasi külastanud ülitargad olendid 8,7 valgusaasta kauguselt Siiriuselt. Kalalaadsed nommod ja „kahvatud rebased” yugurud olevat andnud dogonitele ülitäpset infot päikesesüsteemi kohta ning Siiriuse ja ta kaaslase Siirius B kohta. Siiriusel olevat silmale nähtamatu kompanjon, mis koosnevat igast maapealsest ainest märksa raskemast ainest ja tegevat 50 aasta jooksul tiiru ümber Siiriuse. Astronoomid vaatleseid Siirius B-d alles 1862. aastal. Dogonitel olid ka täpsed teadmised päikesesüsteemist — Kuud kirjeldati kuiva ja surnuna, Saturni kujutis joonistati ringiga ta ümber, oldi teadlikud Jupiteri kuudest, teati, et planeedid tiirlevad ümber päikese jms. Nommod olevat õpetnud inimesi ka maju ehitama, seadusi koostama, selgitanud neile geomeetria printsiipe ning õpetanud headust.
Muistsed Hiina keisrid pidasid end päikesepoegade järglasteks; Vanas Hiinas oli lendavate draakonite kultus. Legend 26. sajandil e.Kr. Hiinas valitsenud Hunag-Ti-st räägib, et ta olevat tulnud Hiinasse Lõvi tähtkuju täht Reguluse süsteemist — ta kosmoselaev olevat maandunud kuskil Gobi piirkonnas. Ta olevat õpetanud inimestele maaharimist ja kaardistamist. Nõelravi saladus pärinevat just temalt. Huang-Ti kaaslastel olevat olnud kasutada mitmesugused õhusõidukid. Hiljem olevat ta koos enam kui 70 abilise ja nende perekonnaliikmetega oma kodukohta Regulusele tagasi lennanud.
Tänapäeva ufondus
Pööre ufonduses leidis aset 1950. aastate paiku, mil paljud nägid lennuvahendeid, mis olid oma parameetritelt vapustavad ja ei võinud olla ühegi inimese kätetöö. See pööre on saanud aluseks tänapäevasele teaduslikule ja mitteteaduslikule ufo-uurimisele ja vastavatele uskumustele. 24. juunil 1947. aastal nägi kogenud lendur ja ärimees Kenneth Arnold oma eralennukit juhtides vastassuunas lendamas üheksat tundmatut helendavat objekti, mille lennukiirust hinnati pärast 1656,71 miilile tunnis ja kaugust ta lennukist 25 miilile. Kenneth leidis, et objektid „lendasid justkui mööda veepinda visatud taldrikud”. Sealt on saanud alguse ufode nimetus „lendavad taldrikud”. Veel leidis ta, et objektid olevat lennanud nagu haned reas. See juhtum jõudis USA avalikkuse tähelepanu alla ja edaspidi tuli pidevalt teateid mitmesuguste tundmatute lendavate objektide ilmumisest.
Teaduslikud uuringud
Ufo-fenomeni on püütud selgust tuua mitmeti. Üks võimalik meetod probleemi lähendamiseks lahendusele oleks inimeste ufo-vaatluste uurimine ja kontrollimine säärasest aspektist, mis võimaldaks kindlaks teha, et ega konkreetne lendav taldrik pole tegelikult hoopis mingi täiesti tavapärane atmosfäärinähtus. Iseenesest ei anna säärane uuring kuigi konkreetset lahendust, kuna ufosid nähakse ka maandumas, neist nähakse väljumas mitmesuguseid olendeid — ilmselt pole siiski võimalik seda kõike atmosfäärinähtusena seletada. Seda auku täita püüdes vihjatakse tihti, et sellisete kolmanda järgu lähikontaktide uurimine kuulub ilmselt kliinilise psühhiaatria valdkonda...
USA Õhujõudude raames loodi 1947. aastal ufo-nähtuse uurimiseks spetsiaalne grupp. Uuringu koodnimetuseks sai Project Blue Book (PBB). Püüti kindlaks teha identifitseerimatute nähtuste hulka ufo-vaatluste hulgas. Pärast 1966. aastal Michiganis aset leidnud soogaasiskandaali, milles PBB vaatlejad näitasid välja oma kesist huvi probleemi vastu ja ajasid oma poolhuupi oletustega ajakirjanduse närvi, loodi Õhujõudude poolt Colorado ülikoolis veel teine eraldiseisev komisjon, mille juhiks sai Rahvusliku Standardiameti endine juht Edward Condon. Condoni komisjon (Condon Report) pidi oma uuringutega loodetavalt kinnitama PBB poolt teostatud uuringute tulemusi ja Condoni aruanne pidi esitatama Rahvuslikule Teaduste Akadeemiale kui riigi ametlikku seisukohta peegeldav uuring. Kui PBB ja Condoni aruanne 1969. aastal lõpetatuks kuulutati, siis hinnati identifitseerimatute juhtude hulka umbes 5% juhtudest ja sellega loeti ufode probleem ametlikult lahendatuks. Avalikkus tõlgendas seda loomulikult ufode olemasolu eitamisena.
USA vastavates uurimustest lähtusid ka suuremalt jaolt Euroopa riigid, kes ei söandanud enne USA kui maailma suurima ufo-uurija ametlikku seisukohta oma ufo-poliitikat paika panna. Erinevate riikide ja eraisikute poolt loodud ufo-organisatsioonide sarnaste uuringute tulemused kõiguvadki kuskil 5-10% piirimail, mis näitab, et igal juhul on enamik ufo-vaatlusi eksitused. Kuid see ei luba meil veel ülejäänud identifitseerimata juhtumitele läbi sõrmede vaadata ja arvata, et ilmselt on ka neil mingi ratsionaalne tavapärane seletus — see 10% (olgem optimistid!) teebki skeptikute ja uskujate vastuseisu lahendamatuks, sest kuidas sellele hulgale juhtumitele vaadata, on täiesti igaühe oma isiklik mure. Mõni pessimist võib arvata, et see 10% kattub ilmselt paadunud valetajate hulgaga ühiskonnas, mõni võib olla täiesti kindel, et see protsent on kinnitus ufode olemasolu kohta. Miks mitte jätta seda protsenti niisama ja öelda, et seisukohavõtuks vajalik info on puudulik? Vastus on inimloomuses. End ümbritsevasse peab lihtsalt kuidagi suhtuma, ilma suhtumiseta pilku pole olemas. Seda suhtumist püütakse siis ka kuidagi põhjendada. Ka riikide valitsused ei saa lasta end mingite ufode poolt lolliks teha — oleks ju küllalt tobe kui mingi jõud ei alluks mitte kuidagi valitsuse mõtlemise haardele, vaid talitaks täitsa omasoodu, riik muutuks nii enda silmis naeruväärseks, kaotaks oma võimu ja mõtte. Kui ufod saaks määratleda kas liitlaste või vähemalt vaenlaste, sissetungijatena, siis oleks riik jälle tuntud rajal ja võiks seda rada pidi edasi minna — olgu see minek siis komberdamine või hurraa saatel marssimine. Ühiskond ei salli seletamatut, mingi põhjuse peab leidma — olgu see põhjus või täiesti jabur. See võib olla ufo-religiooni leviku üheks põhjuseks.
Maavälise elu otsinguil
Üks asi, mis võib ufode maavälisuse teooriale mõningat tõenäosust lisada, on elu avastamine teistel planeetidel. Sest kui kuskil on juba elu, siis on ka mõningast alust uskuda, et selle elu mingi vorm on arenenud tasemele, mis võimaldab ette võtta tähtedevahelisi reise — ufonaudid ongi ühed säärased reisijad. Frank Drake lõi 1960. aastal projekti, millele pandi nimeks Suhtlemine Maavälise Intellektiga (CETI). Kuna aga intellekt eriti näöle ei andnud, siis muudeti nimi Maavälise Intellekti Otsinguteks (SETI). Projekti idee seisneb püüdes leida kosmosest tulevaid signaale, mis võiksid olla intellekti poolt tekitatud — olgu need siis sihilikult edastatud või eksistentsi käigus kogemata lendunud. Ka ise saadetakse oletatavale intellektile signaale, millest too võiks järeldada, et meie tsivilisatsioon on olemas. Parimaks abivahendiks selle tegevuse juures peetakse elektromagnetteleskoope, mida algul aeg-ajalt seks tarbeks üüriti. Tänapäeval on mõned teleskoobid ühendatud arvutitega, mis teevad alati automaatselt kindlaks signaali pärinevuse intellektilt, olgu teleskoop pööratud mistahes suunas. Pärinevus intellektilt defineeritakse korrapära leidmise võimalikkusega mingi arvu mõõtmetega digitaalses pildis; mõõtmete arv määratakse infohulga mahu võimalike jagamisetega algarvudeks. Seni pole mingeid signaale maaväliselt intellektilt veel avastatud, kuid projekti jätkatakse.
UFO'd kui valitsuse monopol
Paljud usuvad, et riikide (peamiselt peetakse silmas USAd) valitsustel on ufode kohta mingit põrutavat infot, mida nad ei soovi avaldada. Sääraste veendumuste pooldajad vihjavad tihti 1947. aasta Roswelli intsidendile, mille käigus olevat USA sõjavägi omandanud ühe purunenud lendava taldriku jäänused ja paar surnud või raskelt vigastatud rohelist mehikest. Esialgu teatati tõepoolest enda kätte saadud ufost, kuid juba kolm tundi peale teadaannet parandati end ja öeldi, et tegemist oli eksitusega — sõjaväelased olevat radariga tuule kiiruse mõõtmiseks mõeldud meteroloogilise sondi kahetsusväärselt lendava taldrikuga sassi ajanud. Säärane eksimine näib uskumatuna, eriti kui tegemist on asja ilmselt jagavate sõjaväelastega. Igatahes on see intsident loonud rahva hulgas tõsise uskumuse, et Groom Lake'i sõjaväebaasis hoiti ufot, tehti sellega katseid ja kogu lugu püüti avalikkuse eest varjata. Veelgi enam: arvatakse, et säärane varjamine käib kogu aeg — USA valitsusel on olnud roheliste mehikestega kontakt, väidetakse, et Eisenhower kohtus 1952. aastal tulnukatega ja pani paika edasise poliitika. USA presidendi ja roheliste mehikeste esindajate mitteametlikul koosolekul otsustati, et üldsus pole veel valmis tulnukatega näost näkku kohtuma — kultuuriðoki printsiibi tõttu. Seega suhtlevad tulnukad esialgu ainult valitsuse ja kõrgemate organitega — säärase seisukohta ilmestab iseloomulikult ameerika film „Men in Black”. Õli lisas veelgi tulle 1995. aastal avaldatud väidetav dokumentaalfilm, milles näidatakse Roswelli tulnukate lahkamist. Veel püütakse ufosid põhjendada ka Külma Sõja aegsete relvakatsetustega. Tihti on tulnud välja, et mingi vaadeldav lendav objekt on olnud sõjaväe eksperiment. Võib arvata, et sõjaväel on ka niisuguseid eksperimente, mida nad ei taha tunnistada, aga mida siiski keegi teravasilmne kodanik märkab. Selleks puhuks mõtlesid kavalpead välja ufo-legendi, mis rahva hulka jõudes vallandas tõelise religioossuse, mida oodatagi ei osatud. Valitsus püüdis oma tegu heastada uurimustega, kuid ei suutnud mütoloogiat teaduslikult ümber lükata — hoolimata kõigist oma pingutustest ja mahavaikimistest. Ufode algne sõjaväeline päritolu võib-olla koguni unustati ja hakati ka ise ufodesse uskuma...
On ilmne, et ufod on külalised kosmosest, kuid pole mingeid arvestatavid tõendeid, mis paneksid paika selle kosmose piirid ja olemuse. Sisekosmose aspekti on võimalik psühholoogia vahenditega uurida ja seda ka tehakse — tulemused väidavad, et ufo-nähtusel on väga suur mõju alateadvusele või just vastupidi, kuid kumbapidi — seda ei ole võimalik väita. Siiski näib usutav — apelleerides ka teaduslikule arvamusele -, et tulnukad ei pruugi sugugi olla külalised teistelt planeetidelt, vaid võivad olla suures osas meie enda psüühika vili. Seda psüühika vilja võib aga iseloomustada meie tänapäevase võimetusega tabada tõeliselt oleva parameetreid, mis tekitab kõigis meis segadust ja usaldamatust uurivate distsipliinide vastu. Tõeliselt olev väljendab end meie alateadvuse intuitiivses tunnetuses ja me teadvustame seda ufo-fenomeni näol. Ufo-fenomen on äärmiselt laialdane ning mõistusele raskesti mõistetav, mis teeb ta mitmesugustel eesmärkidel väga edukalt manipuleeritavaks.
Tekst võetud Märt Põdra referaadist "TÄNAPÄEVA MÜÜT?"